MARI JÄRVELAID: Looduse hävitamine külvab haigusi
Mikroobide maailm on tuhat korda vanem kui inimeste oma. Nad moodustavad 60% maakera biomassist. Mikroobid on silmale nähtamatud, kuid saadavad meil kõikjal, olles meie ümber, peal ja sees. Nende elutsükkel on väga palju kiirem kui inimestel – sobivates tingimustes võib mikroob anda minutitega sadu ja tuhandeid järeltulijaid.
Miljonitest mikroobiliikidest on inimkehaga kohanenud siiski vaid tuhatkond. Viimase 30 aastaga on avastatud enam kui 30 uut inimpatogeeni. Nende hulka kuuluvad C- ja E-hepatiidi viirus, immuunpuudulikkust tekitavad HI-viirused, puukborrelioosi tekitav bakter, kooleraepideemiat põhjustav uus koolera vibrioni O139 tüvi, sars ning linnugripi viiruse inimest ohustav vorm H5N1.
Mikroobid toovad vähki
Uute haiguste ohtlikkus ning vanade haiguste – rõugete, katku, tuberkuloosi, difteeria, leetrite ja koolera – uuesti päevakorrale kerkimine peegeldab elukeskkonna muutusi. Haiguste levikut soodustavad linnastumine ja tiheda inimasustuse teke, pikkade vahemaade läbimine lühikese ajaga, metsade maharaiumine, hüdroloogilised muutused, sh tammide ehitamine, vee ja õhu saastamine ning kliima soojenemine. Uute nakkuste kiires levikus on kindlasti oma osa ka poliitilisel ignorantsusel, ohu eitamisel ja stigmadel, mis on saatnud näiteks HI-viiruse ja tuberkuloosi ravile allumatute tüvede levikut.
Tasakaalust väljas keskkond soodustab umbrohtude, kahjurputukate ning haigusi levitavate sääskede ja näriliste levikut. Seega viitab nakkushaiguste sagenemine elukeskkonna tasakaalu kaotusele.
Lisaks nakkushaigustele on mikroobidega seotud ka vähkkasvaja tekkepõhjused. Igast seitsmest kasvajasse haigestumise juhust kuni kuus võib olla seotud viiruste, parasiitide või bakterite kahjustava toimega rakkudele. Maailma Terviseorganisatsioon on arvestanud, et nakkushaiguste levikut vähendades saaks aastas ära hoida üle 1,5 miljoni uue vähkihaigestumise. Nii on maovähk seotud Helicobacter pylor’iga, emakakaelavähk aga inimese papilloomiviiruse tüübiga 16 ja 18, maksavähk B- ja C-hepatiidi viirusega, Kaposi sarkoomi teke HI-viirusega.
Putukad kannavad haigusi
Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel suri kolmandik maakeral 1995. aastal surnud ligi 52 miljonist inimesest nakkushaigustesse. Nakkus levis inimeselt inimesele kahel juhul kolmest, enam kui viiendik nakatus saastunud vee või toiduga, 13% putukate ning 0,3% loomade vahendusel. Nakatumistee võib olla eri keskkonnatingimustes erinev – näiteks lastehalvatuse viirus levib viletsa hügieeni tingimustes fekaal-oraalsel teel, heades hügieenitingimustes aga piisknakkusena. B-hepatiidi viirus võib nakata nii seksuaalvahekorra ajal kui ka kokkupuutes nakatunud verega – nõelatorkel või ka emalt lapsele sünnituse ajal.
Kuna maakera inimasustus üha tiheneb, suureneb ka haiguste inimeselt inimesele ülekandmise risk. Me näeme pahaendelisi suundumusi: nii Ebola hemorraagiline palavik, sars, tuberkuloos kui ka HIV levivad inimeselt inimesele. Elame hirmus, et uus, inimeselt inimesele leviv linnugripiviirus väljub kontrolli alt ja puhkeb uus gripipandeemia. Uue viiruse ühelt mandrilt teisele jõudmine võib võtta vaid tunde, nagu ka tuhandete inimeste nakatumine suurlinnas.
“Vanade haiguste” uus elu
Pärast Teist maailmasõda hävitati Ameerikas ja Euroopas DDT-ga malaariasääski ning aastal 1975 deklareeris Maailma Terviseorganisatsioon, et Euroopa, kus malaaria oli Rooma impeeriumi ajast olnud üks põhilisi surmapõhjusi, on saanud malaariast vabaks. Malaaria oli tuntud ka Eestis. Näiteks registreeriti 1883.–1886. a Eestis 707 ja Liivimaal 6709 malaariasse haigestumise juhtu. Eestis loeti malaaria võidetuks 1954. aastal.
Kuid inimene ise on aidanud malaarial levida nendessegi piirkondadesse, kus seda varem polnud. Kannatajaks pole mitte ainult inimesed ise. Näiteks Hawaii saartel ei elanud aastani 1827 ühtki sääseliiki. Siis toodi aga sääsed vaalapüügilaevadega saartele. Kuna malaariasse haigestuvad ka linnud, hakkas Hawaii lindude hulk kiiresti kahanema. Linnud kukkusid sõna otseses mõttes puu otsast maha. Malaaria levikut Hawaiil soodustasid seal metsikult elavad sead, kes sõid suured puusõnajalad seest tühjaks – sõnajala allesjäänud südamik täitus vihmaveega ning sellest sai sääsevastsetele ideaalne paljunemiskoht.
Kuid Ameerikas ja Euroopas massilist malaariasääsetõrjet tehes unustati Aafrika. Tänaseks on malaaria hakanud Aafrikast taas teistele mandritele levima, kohalikke malaariajuhte on registreeritud nii Bulgaarias, Moldovas, Itaalias, Korsikal kui ka endistes liiduvabariikides Kasahstanis, Kõrgõzstanis, Türkmenistanis ja Usbekistanis. Euroopa malaariavaba staatus on hädaohus. Igal aastal haigestub malaariasse 120 000 Euroopa Liidu riikidest pärit turisti, kellest 120 sureb. Näiteks Lätis suri 2003. aastal malaariasse Kenyast turismireisilt naasnud 48-aastane naine. Lisandunud on ka nn lennujaama-malaaria. Nimelt juhtub aeg-ajalt ikka, et mõnda lennukisse satub malaariat kandev sääsk, kes jõuab kaubakonteineris või pagasis tuhandete kilomeetrite kaugusele. Nii on Lääne-Euroopas 30 aasta jooksul registreeritud 63 lennujaama-malaariasse haigestumise juhtu.
Gripp sõjast surmavam
Tuberkuloosi tekitav bakter püsib pimedas ja niiskes keskkonnas kaua eluvõimeline – tänavatolmus kümme päeva, raamatulehtedel kolm kuud, vees viis kuud. Päikese käes ja keetmisel hävib bakter kiiresti, paari-kolme minutiga. Eestis on tuberkuloos muutunud vanast nakkushaigusest uuesti probleemiks. Mitte ainult sellepärast, et meil haigestub aastas tuberkuloosi 600–800 inimest, vaid ka seetõttu, et bakter on hakanud ravimeid üle kavaldama. See on teinud arstide töö väga raskeks: paraneb alla poole haigestunutest ja iga kümnes sureb.
Lootus, et ravimatute tuberkuloosibakterite levik Eestis lähiajal väheneb, on õhkõrn. Maailma kogemus näitab: seal, kus levib HI-viirus, kasvab peatselt ka tuberkuloosi haigestumine.
Iga mikroorganism reageerib keskkonnamuutustele omamoodi. Metsade maharaiumisega luuakse uus keskkond. Siin võiks tuua näiteks Boliivias iga seitsmenda elaniku tapnud uue, Machupo viiruse tekke. Pärast suurte metsamassiivide maharaiumist töödeldi piirkonda DDT-ga, et saada malaariasääskede levik kontrolli alla. Samal ajal suurenes nendel aladel kiiresti hiirte populatsioon. Hiiri sõid kodukassid. Kassidelt levis viirus inimestele, põhjustades surmavat hemorraagilist palavikku.
Gripi looduslikuks reservuaariks on linnud. Ning intensiivse linnukasvatusega on seotud ka linnugripi uue, inimesi nakatava tüve tekke oht. Viimase pooleteise aasta jooksul on maailmas laboratoorset kinnitust leidnud 108 inimese haigestumine linnugrippi, neist 54 suri.
Alates esimesest teadaolevast, 1580. aastal puhkenud gripipandeemiast on igal sajandil puhkenud kolm pandeemiat. 20. sajandi suuremad gripipandeemiad levisid aastatel 1918 (tüvi H1N1), 1957 (H2N2) ja 1968 (H3N2).
1918. aasta gripipandeemia tappis vähem kui ühe aasta jooksul 40 miljonit inimest – mitu korda rohkem kui Esimene maailmasõda, milles kaotas elu 8,3 miljonit inimest. Hispaania grippi surid valdavalt 15- kuni 35-aastased terved isikud – viirus põhjustas kopsuverejooksu, mis tõi surma vähem kui 48 tunniga. Lisaks inimestele haigestusid ka sead. Enne ja pärast 1918. a pandeemiat olid grippi haigestunud ja surnud tavaliselt väikelapsed, vanurid või nõrga tervisega isikud. Noorte inimeste kiire surm oli toona arstidele sedavõrd ootamatu, et alguses arvati tegu olevat katkuga.
Kliimamuutus toob haigusi
Paljud patogeenid ja nende siirutajad on väga tundlikud kliimamuutustele, eriti temperatuuri, pinnavee ja niiskuse osas. Viimaste aastakümnete kliima soojenemisest on piisanud, et põhjustada looduses olulisi muutusi.
Nii seostatakse kliima soojenemisega koolerapuhanguid ning puukentsefaliidi, puukborrelioosi ja malaariasse haigestumise sagenemist. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul võlgneb 7% malaariasse haigestunuid “tänu” viimastel aastakümnetel toimunud kliima soojenemisele. Austraalia lõunaosas massiliselt levima hakanud liigesepõletiku, millega kaasnes lööve ja palavik, põhjustas viirus, mida levitas sääsk liigist Aedes vigilax. Haigestumine sagenes proportsionaalselt temperatuuri tõusuga. Sääsed osutusid soojalembeseks, kõrgema temperatuuriga pikenes kiiresti nende eluiga ja suurenes hulk.
Kliima soojenemisega saab seletada ka puukentsefaliidi levikut. Puugid, kelle eluiga on kolm aastat, aktiveeruvad, kui õhutemperatuur ületab tavalise 4–5 kraadi. Sooja talve elab üle rohkem puuke ja varase kevade ning hilise sügise korral puukide aktiivne aeg pikeneb, suurendades ühtlasi nende levitatava puukentsefaliidi ja puukborrelioosi riski.
Surmavad nakkushaigused ei ole jäänud minevikku ning metsade hävitamine ja kliima soojenemine pakub neile uut soodsat kasvupinnast.
Mari Järvelaid, meditsiiniteaduste doktor
Suveülikool on artikliseeria, kus eri valdkondi uurivad teadlased kirjutavad, mida on nende valdkonnas uut ja huvitavat. Varem samas seerias ilmunud:
Jaan Sootak (13.7): Sünd ja surm kui kokkulepe
Martin Ehala (23.7): Kelle keel, selle voli
