Mari Luukas: Hääbuvad linnad
Tegelikult aga lükkavad sõbralikud näod Eesti kõige väiksemas linnas Mõisakülas rõõmsalt Soome kelgule hoogu juurde. Kui paari kortermaja kardinateta toad kõrvale jätta, on tegu väga armsa aedlinnaga, kus igal perekonnal on maja ümber lapike paradiisi ja lapsed saavad muretult tänavatel mängida. Mõisaküla miljöös jääb rahvaarvu vähenemine näiliselt tagaplaanile, kuid tegelikult on üldine tööpuudus, oskustööliste puudus ja noorte vähesus üks tüüpilisemaid probleeme Eesti väikelinnades.
Hääbumisest on pääsenud ainult suurte linnade ümbrusesse jäävad paigad – näiteks Tallinna külje all Saue, Maardu ja Keila.
Suurimad kahanejad jäävad kirdesse, kus paiknevad peamiselt tööstuslinnad. Sealsed linnad on ehitatud monofunktsionaalsetena, mis jäävad tihti sõltuma ühest vabrikust. Kui firmal läheb halvemini, kaotavad inimesed töökoha ja peavad uue töökoha jaoks tihti kolima. Selline saatus on tabanud näiteks Püssit.
Võitlus inimeste pärast
Teine hääbuv piirkond jääb Lõuna-Eestisse, kus joonistub välja tihe neljane grupp – Kilingi-Nõmme, Mõisaküla, Abja-Paluoja ja Karksi-Nuia. Kolm neljast linnast on juba ühinenud vallaga, mis on veidi avardanud kitsast rahakotti. Piirkonda analüüsides selgub, et seal käib elanike pärast tõsine võitlus. Kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda mõistlikum jätta sinna piirkonda näiteks ainult kaks kooli, ei saa kohalikud sellega nõustuda täiesti arusaadavatel põhjustel – kui koolist loobuda, siis lahkuvad viimsedki noored pered.
Linnade kahanemine on globaalne probleem ja kummituslinnu leiab igast riigist. Ehkki maailma rahvastik koondub üha enam suurlinnadesse, näitavad andmed, et lausa iga neljas linn maailmas hoopis kahaneb – suuremal või vähemal määral. Linnaehituse ajaloos pole kunagi kahanemist peetud millekski muuks kui ajutiseks fenomeniks. Aga mis siis, kui linna kahanemine ei peatu? Sellega toimetulekuks pole tänapäeva linnaplaneerimine ette valmistatud. Kas kahanemist on võimalik üldse planeerida? Linnaplaneerimine ei tekita ise linnade kasvu, vaid on ainult abivahend selle võimalikkuseks ja kontrollimiseks. Seega ei saa ta ka kahanemist mõjutada ega tagasi pöörata. Planeerimine saab meid ainult juhatada parema lahenduseni.
Kahanemiste põhjused on üsna keerukad ja pigem kattuvad.
Miks linnad kahanevad? Ajaloos on rahvaarv linnades vähenenud peamiselt katastroofide, nii inimtekkeliste kui ka loodusõnnetuste, sõdade, tulekahjude, epideemiate tõttu. Tänapäeval on kahanemise taga inimeste ränne (äärelinnastumine, emigreerumine) ja demograafilised muutused (surmade ülekaal, ühiskonna vananemine – vähene sündimus ja suremus). Rahvaarvu vähenemine mõjutab linnaruumi nii füüsiliselt kui ka sotsiaalses mõttes.
Rongid siin enam ei käi
Miks ühest või teisest linnast lahkutakse? Rände üks suuremaid põhjuseid on tööpuudus. Eriti puudutab see kunagisi tööstuslinnu, mis kasvasid kui seened pärast vihma, kuid deindustrialiseerumise pärast kaotavad nüüd tööjõulist elanikkonda.
Ka teede- ja raudtee-ehitusel on nii linnade kasvus kui ka kahanemises ülisuur roll. Näiteks Mõisaküla linna kasv algas raudtee-ehitusega ning üheks rahvaarvu vähenemise põhjuseks on raudtee sulgemine. Niisamuti võib tähele panna Kilingi-Nõmme hääbumist seoses maantee linnast ümbersuunamisega.
Samal ajal kui väiksemad piirkonnad jäetakse kahaneva rahakotiga rabelema kasvavate nõudmiste otsa, saavad suuremad linnapiirkonnad üha jõukamaks. Suurlinnad peibutavad inimesi. Seal on avarad arenguvõimalused: ülikoolid, töökohad. Seal on kirevam kultuurielu ja mugavam infrastruktuur – ühest punktist teise jõuda on lihtsam. Väiksematest linnadest suudavad alles jääda ainult need, kes leiavad endale oma niši, millega eelarveauke täita.
Paljudes Euroopa riikides koostatakse juba aastaid teatud linnade arengukavasid läbi hääbumisprisma. Üks eesrindlikumaid on näiteks Saksamaa, kus pärast taasühinemist toimus massiline elanikkonna ränne Ida-Saksamaalt Lääne-Saksamaale, et leida paremat elu. Ida-Saksamaa linnad tühjenesid deindustrialiseerumise ja lokkava tööpuuduse pärast. Neid linnu toetab riik erinevate programmidega – näiteks eraldatakse raha tühjade majade lammutamiseks. Lahendused püüavad jääda võimalikult realistlikeks. Linnad üritavad inimeste lahkumisega kohaneda, et nendel, kes jäävad, oleks meeldiv elukeskkond ja et linn ei tunduks kui suur king väikse jala otsas. Näiteks Ascherslebenis lammutati linnaäärseid hooneid ning tihendati kesklinna ja korrastati parke. Kõik lammutatavad majad kaeti suurte kunstiteostega, et läbisõitjatel jääks ikkagi linnast hea mulje.
Sellised mahajäetud piirkonnad meelitavad ligi kunstnikke. Näiteks Lätis Liepāja külje all Karostas kutsutakse üles kasutama mahajäetud ruumi installatsioonideks või muudeks kultuurseteks üritusteks.
Poolas on kohalik omavalitsus üritanud üht kummituslikku vana sõjaväeküla Klominot tulutult müüa. Samasse kohta on proovitud leida erinevaid ideid – narkorehabilitatsioonikeskus, vangla või Harley Davidsoni entusiastide kohtumispaik –, kuid ilma korraliku ühenduseta ei saadudki küla enam elama.
Kui turist ei lähe
Lahendused ei saa olla kunagi täpselt ühesugused, sest igal linnal on oma kahanemispõhjused, iga linn on erinev. Eesti linnade arengukavasid lugedes jääb mulje, et turism on väike kuldvõtmeke, mis kõik väikelinnad särama paneb. Aga mis siis saab, kui turist ei lähegi ühe muuseumi pärast Mõisakülla?
Linna arengusse sekkumise tulemusel võib saada elanikele täpselt õige suurusega linna, võib ka kahanemise kasvamiseks pöörata, kuid võib keskendudagi minnalaskmisele. Ma ei arva, et see viimane on käegalöömine, vaid võtan seda kui oskust vananeda väärikalt.
Hääbumisest on saanud normaalsus üha suuremale osale Euroopa linnalistest asulatest. Seetõttu ei tohiks sõnu hääbumine ja kahanemine käsitleda negatiivse alatooniga. Loodan, et tulevikus võetakse hääbumist samasuguse normaalse protsessina, kui seda on kasvamine. Sekkumine linna arengusse peaks muutma olemasolevad miinused plussideks – seesama hääbumine võib olla hoopis võimalus luua midagi täiesti uut.
Autor kaitses 2011. aastal Eesti kunstiakadeemias magistritöö „Shrinking cities” („Kahanevad linnad”), kus ta käsitles Lääne-Euroopa, Ukraina, Läti ja Eesti kahanevaid linnu (keskendudes Mõisakülale).
