Mari Peegel: Koolikiusamise vastu saab teadmistega
Eilse Õhtulehe esiküljel küsiti ahastavalt: „Kes peaks kaitsma õpetajat koolivägivalla eest?” Tõepoolest, kes peaks kaitsma täiskasvanud inimest, professionaali, kes oma ametikohustuste – lastele tunni andmisega hakkama ei saa?
Vastus on lihtne: õpetaja ise peakski end kaitsma. Oma õpetajaoskustega. Tegema seda koos kooli juhtkonna ja ühiskondliku toetusega, võimaluse korral lahustades vägivalla juba enne, kui see lahvatab kiusamiseks, nagu seda võis näha Tõstamaa koolis filmitud klipis, mida paljud uudishimulikud kiibitsesid Youtube’i vahendusel. Koolivägivalla lõpetamine pole mitte ainult vägivalla ohvri, vaid ka vägivallatsejate huvides, sest tihti teevad ümbritseva vägivalla vibe’i kergesti üles korjanud lapsed/teismelised asju, mida nad tegelikult teha ei tahaks. Asju, mis on nende eetikaga vastuolus.
Pedagoogika ei ole kuigi uus nähtus ja moodne kasvatusteadus on vanakreeka põhimõtetest edasi liikunud teadusharu, mis nagu iga akadeemiline distsipliin peaks töötama inimese hüvanguks – et elu oleks lihtsam, tulemuslikum ja õnnelikum. Raskete laste tähelepanu ja positiivse suhtumise hoidmiseks on oma tehnikad, selline ABC, mida iga õpetaja peaks valdama. Millegipärast tundub mulle, et Eestis on kasvatus kui teadus veel tume avastamata maa. Ka õpetajatele. Hoitakse rigiidselt kinni autoriteedi põhimõttest, et juht peab säilitama korra ja enda väärikuse alluvate – need on siis õpilased – väärikust alandades.
Mõnda aega tagasi Pariisis ringi jalutades võis reklaamipindadel märgata suuri plakateid, kus lapsekäega soditud koletiste kujude all kükitas õnnetu moega koolipoiss. Need plagud, mis teavitasid asutusest, kuhu murega koolilapsed saaksid pöörduda, haarasid ka turisti pilku. Eestis tegeletakse kiusamisega nähtamatult ja justkui salaja. Sõna „koolikiusamine” guugeldades on tulemuseks vaid üks abi pakkuv portaal lapsemure.ee, kus on oma infoliin. Hea seegi, kuid koolikiusamise kui väga spetsiifilise, ent levinud probleemiga peaks riik tegelema süsteemselt ja pidevalt. Võttes appi teadlasi, koolijuhte, arvamusliidreid, äriettevõtteid. Sakslaste koolivägivallavastast projekti Fairplayer, mille initsiaatoriks oli Berliini vaba ülikool, toetab näiteks Deutsche Bahn. Programm, mis näitab vägivalla mõttetust ja nõmedust, peab olema täisvärvides, pidevalt nähtav ja kuuldav.
Ühiskond toetab vägivalda
Eesti ühiskonna vanamoodsat vaadet koolivägivallale kui paari inimese isiklikule probleemile näitas väga hästi nõiajaht, mis pärast Tõstamaa kooli video netti tekkimist neile kahele noormehele sotsiaalmeedias lahti läks: poiste pärisnimed ja profiilid avalikustati selleks tehtud leheküljel; näidati ühe poisi kodust aadressi ja maja fotot jne.
Jõhkrat keelt kõnelesid kommentaarid, mis sellele lehele ja sadadele lingi jagajate postitustele järgnesid. Enamik oli neist poisse mõnitavad, ja mis eriti äraspidine, nende suhtes vägivallale üles kutsuvad. Justkui ei saaks enamik arvajaist sotti, et nende postitused ja arusaamad toetavad sedasama vägivalda, mida „pahad” poisid ja tüdrukud koolis teevad.
