Mari Sarv: hästi tegemisest
Tänases lehes lk 16 räägivad taimetoitlased, miks nad endale liha söömist keelavad. Eesmärgid ja tagamõtted on neil enda jaoks selged ning nii saab sellest sündida ainult head. Olla taimetoitlane näiteks sellepärast, et see on moes või et võtta kaalust alla, tundub poolik lahendus, eriti ilmselt neile, kes usuvad, et liha on mõrv.
Poolikud lahendused lõhuvad maailma.
Näiteks ettekandja funktsioon ei ole endale töötundidega palka välja teenida ja inimestele kohvi lauda viia, nagu talle algul võib tunduda. Tema töö on saavutada, et inimestel oleks kohvikus hea olla. Kui ta nii mõtleks, poleks Eestis teenindusega mingit muret, kliendid tuleksid sinna uuesti ja soovitaksid sõpradelegi, kohviku omanik oleks rahul, ettekandja palk tõuseks ja päris kindlasti poleks hirmu töö kaotamise pärast.
Kui ehitaja eesmärk poleks teenida võimalikult kiiresti võimalikult uhke auto raha või saada töö kähku valmis, vaid ehitada inimeste jaoks võimalikult hea maja, oleks jälle hulk muresid olemata.
Kui tee-ehitaja teeb küll ristmikul kõnniteele madalama äärekivi, nagu kästi, aga ainult natuke madalama, on ta küll justkui midagi teinud, aga kärud-rattad-ratastoolid on ikka vaevas ja kõigil tuju halb – lihtsalt sellepärast, et tegija ei mõelnud läbi, mida ja miks ta teeb.
Kui ostad lapsele regulaarselt kalleid mänguasju, aga ei istu mitte kunagi temaga koos neid uurima või nädalavahetuse plaane arutama, siis see mänguasi ei toimi – lapsevanemana pole su töö osta, vaid perena üheskoos tegutseda.
Mulle tundub, et ka riiklikult oleksid väga paljud asjad teisiti, kui otsustajad teeksid valikuid mõttega, et kõigil inimestel oleks kõikjal Eestis hea elada. Liiga tihti paistab otsustest läbi kõva ettevõtjate lobi – kodanikest hoolimise asemel.
