„Triibulised“ nimekirjad ja kallutatud ülekuulamised

Oma senistele tähelepanekutele toetudes võin öelda, et nimekirjad on teisejärguline küsimus. Võid olla nimekirjas ka meeste järel viimasena, kuid sellegipoolest saavutada valimistel kindla võidu. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – Yana Toom näitas seda ilmekalt, kui osutus valituks Euroopa Parlamenti.

Naisjuhtide arvult on Eesti 4. kohal maailmas. Naised tunnevad end piisavalt mugavalt ja kindlalt nii erasektoris kui ka poliitiliselt sõltumatutel töökohtadel. Poliitikasse sisendes see mugavustsoon naiste jaoks lõpeb, sest algab võitlus ellujäämise ja oma hea maine säilitamise eest. Kohalikus poliitikas valitseb siiani patriarhaat ning peavoolu meedia ajakirjanike võim.

Kahjuks seal, kus algab poliitika, tihtipeale ei ole enam kohta headele kommetele, vastase austamisele ning kohati ka enda ning vestluskaaslase erapooletuse tajumisele. Lugesin hämmeldusega Eesti Ekspressis (24.05.2017) ilmunud uurija, vabandust, ajakirjaniku Tarmo Vahteri kallutatud Oudekki Loone ülekuulamist. Võib oletada, et ajalehe juhtivate suleseppade arvates on selline intervjueerimise viis eesti ajakirjanduse viimane sõna, kuid minu silmis sarnanes see väga ülekuulamisele NKVD piinakambris. Arvan, et võib 100% mitte nõustuda intervjueeritava seisukohaga, kuid teadlikult tekitada teisele inimesele kannatusi – see on omane pigem de Sade romaanidele, mitte kaasaegsele ajakirjandusele.

Kahtlemata teadvustavad kõik poliitikud, et valides selle teekonna, saavad nad automaatselt kõrgendatud avalikkuse tähelepanu ja huvi objektideks. Kuid lugupeetud avalikkus, palun valige vahendeid, kui asi läheb pretensioonide esitamiseks. Jah, ka poliitikud on inimesed ja kõlagu see nii metsikult kui tahes, paljud tulid sellesse keerulisesse sfääri selleks, et mõjutada ühiskonnas toimuvaid protsesse ja muuta ühiskond paremaks.

Justnimelt naised on tihtipeale rohkem valmis pöörama sotsiaalsetesse probleemidesse tähelepanu. Meil on rohkem empaatiat ja vastutustunnet, ainuüksi sellepärast, et me oelme naised ja need omadused on meile loomupärased.

Kas parem on avalikkuse ees mitte esineda?

Võttes arvesse kõik ülalmainitu ei imesta ma üldse, kui poliitikas tegutsevad naised tihtipeale otsustavad jääda kõrvale avalikust arutelust ning ei võta sõna päevakajalistel teemadel, et mitte tõmmata endale meedia ja rahva viha. Need näited, mille tunnistajaks oleme viimasel ajal olnud, ei soodusta aktiivse kodaniku positsiooni võtmist.

Ka sellisel mõtteviisil on eluõigus, kuid sellegipoolest arvan, et naistel ei tasu loobuda poliitilisest ega avalikust elust ainuüksi hirmust avalikkuse hukkamõistu ees. Kui tunnete endas olevat jõudu ja soovi teha midagi ühiskonna jaoks, tulge ja tegutsege. Lõppude lõpuks on avalikkuse tähelepanu sama muutlik kui mudilase tujud. Täna möllab torm teie väljaütlemise või teo ümber, nädala pärast võetakse luubi alla juba kedagi teist. Elu läheb edasi, teie aga võite pisut hinge tõmmata ja siis edasi tegutseda.

Valimiste eel on avalikkuse tähelepanu alati teravam ning see, kuidas keegi end sellest tingituna üleval peab, jäägu igaühe südametunnistusele, olgu ta ajakirjanik, poliitik või tavaline inimene.