President Meri alustatud kommunismi laiba otsingud jätkuvad, nagu nähtub Jüri Luige hiljutisest üleskutsest luua Euroopas sooritatud kommunismikuritegude uurimiseks rahvusvaheline komisjon (“Meie kohustus”, Diplomaatia, 2/2008) ning Poola ja Balti riikide eurosaadikute ettepanekuist kujundada Euroopa Liidus kommunismipärandi suhtes ühtsed moraalsed ja õiguslikud põhimõtted. Nõukogude okupatsiooniaastate tallide puhastamiseks on ellu kutsutud ka Eesti mälu instituut. Vabariigi aastapäeval said president Ilveselt teiste hulgas aumärgi Gulagi-raamatu autor Anne Applebaum, Briti ajaloolane Norman Davies ja Poola režissöör Andrzej Wajda, kes kõik on teinud kommunismipärandi tuulutamise ja Euroopa senisest tasakaalustatuma ajalookirjutuse vallas kaalukat tööd.
Paraku on kollektiivsete mäletamisviiside ja poliitilise analüüsi puutepunktid suuresti piirdunud holokausti, selle ohvrite, toimepanijate, kaasaaitajate ja kõrvaltvaatajate mälu ja süümepundarde harutamisega. Rahvusvahelise üldsuse huvi Nõukogude kommunistliku rezˇiimi inimsusvastaste kuritegude vastu ei ole olnud ligikaudugi võrreldav sellega, mis on saanud osaks holokaustile (küll kahtlemata teenitult). Holokausti-uuringud on jõudnud juba ei-tea-mitmendale metatasandile, küündides näiteks isegi küsimuseni, kas absoluutne õudus saab oma perverssel moel olla ka ülev. Idaeurooplaste Nõukogude repressioonide kogemus on aga traditsiooniliselt jäänud pigem Teise maailmasõja ja selle järelmite kontekstis Euroopa eneseanalüüsi ääremaile. Kuna igasugune mäletamine on ühtaegu mälukandjat segavate ballastmälestuste “unustamine”, on selge, et lääneriikide kaasvastutus Ida-Euroopa kommunistliku ikke alla painutamise eest on soodustanud läänes Teise maailmasõja sündmuste ja Nõukogude režiimi kuritegude suhtes valikulise mälu kujunemist.
Kommunismimälu lõim
Ajalugusid nende kogetud, jutustatud ja kirjapandud kujul on tõepoolest alati rohkem, kui parajasti maksev peavoolulugu välja paista laseb. Nii nagu Euroopa ajalugu on traditsiooniliselt kirjutatud võimsamate ja suuremate riikide vaatepunktist, on ka kollektiivse mälu uurimine poliitiliselt murranguliste sündmuste kontekstis olnud Lääne-Euroopa kogemuste analüüsimise suunas kaldu. Ida-Euroopa kommunistlikud režiimid ja nende kuriteod ei ole saanud ei akadeemilises ega poliitilises plaanis Lääne-Euroopa natsismipärandiga võrdset tähelepanu. Tänini käivad teravad vaidlused isegi nende totalitaarsete režiimide kõrvutamise ja ühises raamistikus käsitlemise lubatavuse ja legitiimsuse üle üldse. Puudub üleeuroopaline üksmeel Nõukogude režiimi kriminaalsuse määra suhtes ega ole saavutatud akadeemilistki konsensust kommunismiohvrite lõpliku arvu kohta.
Idaeurooplasist EL-i uustulnukate viimaste aastate meeldetuletused liinis “ka meie ajalugu on Euroopa ajalugu“ – meenutame näiteks Moskvas Teise maailmasõja 60. aastapäeva tähistamise ümber toimunud rahvusvahelist kära – on omakorda hakanud jõuliselt murendama senist “ühendatud Euroopa” ennastõnnitlevat lähiajalookäsitlust. Kui Euroopa ühismälu kujutleda kangana – näiteks mõne Anu Raua kootud värvilise palakana –, siis võime Eesti presidendi ilusat kujundit laenates iseloomustada idaeurooplaste katseid oma minevikukogemust Euroopa ühisesse lähiajalootõlgendusse “sisse kirjutada” kui püüet vedada Euroopa mälukangasse sisse Ida-Euroopale spetsiifiline kommunismimälu lõim.
Küsimus on, kuidas seda strateegiliselt olulist kangrutööd taktikaliselt õigesti teha. Klammerdumine tõestustesse, et kommunism oli tegelikult ohvriterohkem ja võikamgi kui natsism, pigem õõnestab kui edendab eesmärgi saavutamist. Sellised võrdlused ei tekita lääneeurooplaste kõrvus kuigi empaatilist võnget: inimlikult on oma särk ikka kõige ligemal ja enda vahetult kogetud valu olulisem kui teoreetiline teise oma. Võrdlev martüroloogia ja kannatuste hierarhiad à la Ken-Marti Vaheri “Lenin võrdseks Hitleriga” (Postimees 21.02) ei ole sestap kuigi tulemuslikud mälupoliitilised relvad. Poola endise peaministri Jaroslaw Kaczynski üldiseks naerualuseks sattumine kinnitab, missugust äratõukereaktsiooni tekitab “vanades eurooplastes” Ida-Euroopa agressiivne mälumilitarism.
Kommunismimälu kangrute kõrvale on sestap vaja ka vastava mälutöö ülevaatajaid. Et võim püüab alati mälutöö tegemist suunata ja kontrollida, läheb kommunismipärandile õiglase hinnangu andmiseks poliitilise initsiatiivi kõrval kindlasti vaja ka sotsiaalteadlaste suuremat tähelepanu Euroopa ühise lähiajalookäsitluse loomise katsetele.
Kelle ajalugu?
Mälupoliitikat peaks tasakaalustama kriitiline ajalugu, mis harutaks pooltoonitundlikult mineviku ambivalentseid keerde ning tooks ühtlasi nähtavale, kuidas teatud ajalookäsitlused institutsionaliseeritakse. Et poliitiliselt toestatud kollektiivmälu sünnib valitsevate võimusuhete pinnalt, on oluline vaadelda, kuidas teatud minevikukäsitlused tekivad ning missugune on minevikusündmuste ajaloomäluks ja -kirjutuseks sõelujate sisse- ja väljaarvamisloogika. Kes on lõpuks see “meie”, kes otsustab ühise Euroopa ajaloo mäletamise sisu üle?
Ajalooliste vaidluste poliitiliste deklaratsioonide kaudu “lahendamine” on keeruline ja lõpp-plaanis ilmselt tänamatu ettevõtmine. Ühist suhtumist Euroopa kommunismipärandisse on väga raske luua, sest Ida- ja Lääne-Euroopa kogemus on selleks lihtsalt liiga erinev. Erinevate kogemuste mehaanilise kokkusulatamise asemel peaks pigem püüdlema nende kahekõne poole.
Poliitkorrektse “ühisajaloo” asemel vajab Euroopa kommunismi ajalugusid, suuri ja väiksemaid jutustusi kurjuse labasusest ja ülevusest. Nagu Jüri Luik õigesti märgib, on kommunismi all kannatanutel siin kanda oma osa. Juudisoost Saksa filosoof Hannah Arendt raporteeris omal ajal isiklikult ajakirjale The New Yorker natsiroimar Adolf Eichmanni kohtuprotsessist Iisraelis ja sellest sündis lõpuks suurt poleemikat tekitanud raamat “Eichmann Jeruusalemmas: raport kurjuse banaalsusest” (1963). Kas vastloodud Eesti mälu instituut on juba valinud Hiiumaale saatmiseks oma tunnistaja, kes kord kirjutaks niisama teravapilgulise “Arnold Meri Kärdlas”?
