Mariann Rikka ja Sandra Vokk: Venekeelsetele noortele tähendab NSVL õitsengut, õiglust ja stabiilsust
„Kes valitseb minevikku, see valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku," on öelnud George Orwell. See mõte sisaldab iga rahva ja riigi jaoks tunduvalt enam tõde kui lihtsalt kirjanduslikku kujundit.
Tänases Eestis on selge, et mineviku valitsemine on eksistentsiaalse tähtsusega küsimus riigi ja rahva kestmise - keele ja kultuuri, rahvusliku- ja riigiidentiteedi kujundamise ja säilitamise ning julgeoleku - seisukohast. Nii, nagu inimese identiteeti kujundab tema lapsepõlv, nii ka riiki või rahvast selle ajalugu. Eesti tugevus sõltub suuresti sellest, kuidas kooskõlastame erinevad lood ja arusaamad minevikupärandist, kuidas oma minevikku valitseme või valitseda laseme.
Patriotism või imperialistlik propaganda?
Paraku saab ajaloo, õigemini mälu ja sellel põhineva rahvusliku identiteediga manipuleerida, kasutada seda kitsastes poliitilistes huvides. Kremli ekspansionistliku poliitika aluseks on seda ideed kandvad inimesed, kes identifitseerivad end venelastena. Vladimir Putin on oma poliitilise agenda üles ehitanud rahvusliku idee kujundamisele - Venemaa vajab patriotismi, venelased peavad olema uhked oma kodumaa üle.
Kõlab iseenesestmõistetavalt - millise riigi aluseks ei oleks patriootlik kodanikkond? Ometi teame, et Venemaa praeguste riigijuhtide nägemuse järgi hõlmab rahvuslik uhkus, lojaalseks kodanikuks olemine ka Krimmi annekteerimise toetamist, väljaspool Venemaad elavate vene rahvusest või vene keelt kõnelevate isikute kaitsmist relva jõul, teiste riikide oma mõjusfääris hoidmist vahendeid valimata, Stalini kui Venemaa Teise ilmasõja võitjaks ja maailma suurjõuks toonud isiku ülistamist ning Nõukogude Liidu teatud taaselustamist, sealhulgas kommunismikuritegude mahasalgamist ja õigustamist.
Meil on põhjust rahutud olla, sest Venemaa rahvuslik idee ja isamaauhkus on võrdsustatud valitseva režiimi toetamisega - isikud, kes Putini tegevust heaks ei kiida, tembeldatakse kodumaa reeturiteks, „hunta sõpradeks", nagu öeldi ühes Venemaa suures telekanalis näidatud saates.
Isegi meil üldiselt armastatud vene poliitik Mihhail Gorbatšov ütles oma hiljutises intervjuus, et Putin on teinud palju rahvusliku ühtsuse saavutamisel, mõistes hukka Jeltsini kui põhimõteteta juhi. Ometi oli just Jeltsini aeg see, mil Venemaa, rahva enamuse toetusel, vähemalt viivuks demokraatliku riigi ülesehitamise suunas liikuda üritas.
Sõjad ja populaarsus
Üleminekuperioodi ja majanduslike raskuste laineharjal oli Putinil lihtne Tšetšeenia-sõdadega populaarsust koguda ning süstida venemaalastesse usku, et rahutud vähemusrahvused ja eelmine nõrk juht ongi kõigis hädades süüdi ning tema, Putin, on kindla käega päästja, kes on tulnud Venemaale rahvuslikku uhkust ja jõudu tooma.
Venemaa meedia ja ajalookirjutus on allutatud riigi kontrollile, venemaalased, kes välismaiseid kanaleid ei jälgi, elavad infoväljas, millel on tegelikkusega vähe pistmist. Nagu Putin oma kõnedes ka otse välja öelnud on, ja mida nö riigiajaloolased kinnitavad, on riiklikult kontrollitud ajalookäsitluse eesmärgiks anda rahvale kangelased ning keskenduda riigi positiivsetele saavutustele ajaloos.
Negatiivse välja toomisel ning iseendale „tuha pähe raputamisel" ei olevat mõtet (vaata näiteks О концепции курса «История России. 1900-1945 гг). Väljastpoolt vaadates on tegu imperialistliku populismiga, seestpoolt aga ainsa tõega. Võib öelda, et tänane Venemaa on suutnud mitte lihtsalt viia infosõja uuele tasandile, tehes Stalinilegi silmad ette, vaid loodud on paralleelreaalsus.
Hiljutised uudised telekanali "Sputnik" avamisest Eestis, Tallinna Linnamäe Vene Lütseumi õpilaste pildistamisest NSVL-i sümboolika taustal, mis Eesti kontekstis ei ole oluliselt erinev Saksamaa õpilaste pildistamisest haakristi taustal, Putini avaldus, et Molotov-Ribbentropi pakt ei olnudki ilmselgelt rahvusvahelise õiguse vastane, pakti reguleerimisobjektideks olnud riikide jalge alla tallamine, mis võimaldas massilised inimsusevastased kuriteod ja poole sajandi pikkuse okupatsiooni neis riikides, peaksid meie häirekellad tugevalt helisema panema. Meenutades Pronksiöö sündmusi ning seda, et Eesti kontekstis on kaks infovälja mitte lihtsalt metafoor, vaid uuringutes kinnitust leidnud reaalsus, peame tõdema, et, jah, ajalookäsitlus on meie julgeoleku ja tuleviku seisukohast võtmetähtsusega!
Riigiidentiteet ja tuuleveskid
Nii rahvusvahelisel tasandil, kui ka riigisiseselt, puudub jätkuvalt ühine arusaam Nõukogude Liidu ajal toimunud sündmustest. Arusaamad NSVL-i perioodist sarnanevad rohkem Eesti ja Läti õpilastel, kelle emakeeleks on vene keel, kui noortel, kes õpivad samas riigis samas riiklikus haridussüsteemis.
Kui läti ja eesti emakeelega noored seostavad NSVL-i pigem suletud piiride, hirmu ja inimõiguste rikkumisega, siis vene keelt emakeelena kõnelevad nõustuvad rohkem, et Nõukogude Liit tähendas majanduslikku õitsengut, sotsiaalset õiglust ning rahu ja stabiilsust.
Sellal, kui Putin ehitab Venemaal ja venekeelsete inimeste, sealhulgas Eesti venekeelse elanikkonna hulgas üles psühholoogilist kaitset oma isiklikule režiimile, mis põhineb valedel ja ajalooga manipuleerimisel, vajab Eesti psühholoogilist kaitset iseendale ja naaberriigi agressiivse propaganda vastu. Sellise kaitse keskmeks on erinevaid rahvuslikke identiteete ja ajaloonarratiive ühendav riigiidentiteet, mida jagavad kõik eestimaalased, olenemata rahvusest. Kuidas seda saavutada?
Kindlasti mitte käed rüpes istudes, nentides, et Venemaa propagandamasinaga võitlemine on võitlus tuuleveskitega. Ka Ukraina võitleb ja mitte ainult propagandamasinaga. Selle kõrval, et Ukraina võitlust toetada, tuleb Eestil tagada iseenda julgeolek.
Nagu Ukrainas toimuva kohta on öeldud, poleks Venemaa tänane tegevus võimalik või vähemalt nii lihtsasti teostatav, kui Ukraina ei oleks sisemiselt killustunud - siinjuures ei ole olulised mitte ainult sotsiaalse turvatunde puudumine ja lokkav korruptsioon, vaid ka ühtse riigiidentiteedi puudumine. Kui ühtsus- ja kuuluvustunde leidmiseks on valikutena laual peamiselt äärmuslik Ukraina-rahvuslus ja enese Venemaa osana nägemine, on ühisosa leidmine praktiliselt võimatu.
Selleks, et vältida Ukraina sündmuste kordumist siin, tuleb üles ehitada psühholoogiliselt ja sotsiaalselt tugev, tugeva riigiidentiteediga ühtne Eesti. See aga tähendab vastavaid hoiakuid, suhtumisi ja väärtusi kandvat, Eestit oma kodumaaks pidavat kodanikkonda.
Senine, valdavalt ühe rahvuse lugudele keskenduv ajaloonarratiiv ei kõneta Eesti vähemusrahvusi ega paljusid meie sõpru ja liitlasi välismaal. Selleks, et rahvusvaheline üldsus oleks mitte ainult teadlik Eesti (ja laiemalt Ida-Euroopa) "loost", vaid ka võimeline meie kogemusega suhestuma, peaksime oma lugu rääkima üldinimlikele väärtustele toetudes. Inimõiguste raamistik võimaldab rääkida Eesti ajaloost avatult ja terviklikult, eri osapooltele mõistetavalt ja neid lepitavalt, austades seejuures meie riigi alusväärtusi.
Haavatav tõde kui inimõiguste garant
Ühise keele leidmise nimel tegutsenud Euroopa ajalooharitlasi ühendav organisatsioon EUROCLIO ja sinna kuuluvad riiklikud ajalooõpetajate seltsid (ka Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Selts on EUROCLIO liige) on koostanud õppematerjale- ja programme, mis võimaldavad tundlike ja vastuoluliste teemadega tegeleda dialoogi pidades, erinevate käsitluste vahel ühisosa otsides.
Ühisosaks on lähenemine ajaloole kui inimese kujunemise loole, kui inimsuse ja inimkonna loole, mille osaks on kõikide riikide ja rahvaste ajalood. Inimsusevastased kuriteod on kuriteod mitte ainult kannatanud rahva või riigi, vaid ennekõike inimese ja inimsuse vastu selle sõna kõige otsesemas mõttes.
Vältimaks süsteemseid ja laiapinnalisi inimõiguste rikkumisi, tuleb neid just sellisel põhimõttel käsitleda, nagu ka näha suuri arenguid ja saavutusi ajaloos (konkreetsete rahvaste ja riikide rolli vähendamata) kogu inimkonna saavutustena.
Teiselt poolt on ühisosaks see, et ühenduse liikmed on ajaloolased, kes väärtustavad ajalugu kui teadust. Radikaalsemad postmodernistid on väitnud, et ajalugu ei ole muud kui üks kirjanduse liike, narratiiviloome. Ajaloolased on siiski kaitsnud ajalooteadust kui teadust, mille eesmärgiks on välja selgitada ajalooline tõde - see, mis ja kuidas tegelikult juhtus.
Paljud ehk kritiseerivad, et ajaloolist tõde ei ole olemas. Niisugune suhtumine on ajaloo kui teaduse seisukohalt hukutav, sest sedasi ei ole mitte milleski võimalik kindel olla. Nagu Venemaa näitel näha, võib ka kõige ilmsema tõe, Hannah Arendti sõnu kasutades, „maailmast välja manipuleerida", seda varjamata või tsenseerimata, esitades tõde kui pelgalt üht arvamust paljude hulgas, mitte tõestatud fakti.
Näiteks võib öelda, et NSVL ei sõlminud Saksamaaga mõjusfääre jagavat pakti, mille sisuks oli Euroopa vallutamine, vaid ainult mittekallaletungilepingu. Või et juutide massitapmist pole toimunud, et NSVL-i võim pole inimesi küüditanud, et Saksamaa ei tunginud 1940. aasta mais Belgiasse jne. Selliste küsimuste puhul ei ole asi ühe või teise arvamuse õigsuses, arvata võib neist asjust mida tahes. Ükski arvamus ei muuda ajalooteaduslikult vaidluse alt välistatud fakte sündmuste toimumise, aja, ajendite ja neis osalenud subjektide kohta.
Piir tõsikindla ning vaieldava fakti või fakti ja arvamuse vahel ei ole alati kergesti tõmmatav, kuid vaidlusküsimusi tuleb teadaolevast tõest siiski eristada, sest nö arvamuste-turu kaubaks saades on propaganda tulemusena võimalik tõde üldse kaotada. Nagu Hannah Arendt on öelnud: "Faktilise tõe võimalused jääda võimu pealetungil alles on tõesti väga väikesed; alati on oht, et tõde surutakse maailmast välja mitte ainult mõneks ajaks, vaid igaveseks. Faktid ja sündmused on lõputult palju hapramad, kui inimmõistuse loodud aksioomid, avastused ja teooriad. Kui nad on kord kadunud, ei too ükski mõistuse pingutus neid enam tagasi." (Hannah Arendt "Truth and Politics", raamatus "Between Past and Future", lk 231, Iivi Anna Masso tõlge).
Haridus kui julgeolekugarantii, inimsus ja inimõigused kui lingua franca
Tulles tagasi Eesti laiapindse riigikaitse juurde, siis kaks kirjeldatud universaali - inimsus ja ajaloo kui teaduse ning ajaloolise tõe väärtustamine - on võtmeks, kuidas oma lugu kadumast hoida ning erinevad lood ühises riigiidentiteedis kokku tuua. Haridus on siin keskse tähtsusega.
Haridus, ajalookirjutus ja mälupoliitika on ka Venemaa poliitikas ja propagandasõjas kesksed. Eestil on aga oma rahvusliku idee kujundamisel ja loo rääkimisel Venemaaga võrreldes üks oluline eelis - faktid on meie poolel. Me ei pea tõde väänama ega 19. sajandi stiilis ülepaisutatult rahvusromantilist narratiivi tootma. Me peame paigutama oma loo rahulikult, kindlalt ja euroopalikult inimõiguste paradigmasse, kasutades ajalooteaduse saavutusi ning panustades Euroopa ajaloo terviklikkusesse, mida EL-is kõrgel tasandil äärmiselt oluliseks peetakse.
Sellist ajalookäsitlust ei ole ka kõige oskuslikumal propagandameistril lihtne „arvamuste-turu" devalveeruvaks kaubaks muuta, kuna see on keel ja raamistik, mida räägivad ja jagavad kõik tsiviliseeritud riigid, ja - mis kõige olulisem - selline lähenemine ei süvenda rahvuspõhist lõhet Eesti ühiskonnas, võimaldades arvamuste paljususe, ühiskondliku arutelu, ja ajaloolise tõe säilitamise ja väärtustamise.
Psühholoogiline kaitse on osa laiapindsest riigikaitsest ning selle alustalaks on kõik Eesti inimesed. Siinkirjeldatud protsesside soodustamine on julgeoleku ja riigi kestmise küsimus. Seega on õppekavadesse, õpetajate haridusse, koolijuhtimisse, integratsioonimeetmetesse, sealhulgas neil suundadel tegutsevatesse kodanikuühiskonna algatustesse investeerimine riigi jaoks täna esmatähtis kohustus. Võtkem Eesti tuleviku valitsemine enda kätte, enne kui on liiga hilja!
