Marianne Mikko: raske on leida naist, kes poleks kogenud alavääristamist pelgalt seetõttu, et ta on naine
Vaatasin mõni aeg tagasi Sarah Gavroni filmi sufražettidest, kes võitlesid eelmisel sajandivahetusel ennastsalgavalt naiste õiguste eest. See ajalooline draama tuletas kujukalt meelde, et naiste valimisõigus kehtib vaid sada aastat. Selle eest võideldi, selle eest satuti vanglamüüride vahele, selle nimel peeti näljastreike. Täna tasub meenutada, et veel 20. sajandi alguses olid naiste põhiõigused vaid unistus.
Naiste õigused polnud sugugi nii iseenesestmõistetavad ka aastakümneid hiljem. Simone de Beauvoir kirjutas oma kuldteose "Teine sugupool" pea 70 aastat tagasi. Ent ka täna kõlab see raamat, mis on ühtlasi feminismi mitteametlik piibel, erakordselt värskelt. Ikka need naise põhidilemmad, kas pigem kodu või karjäär? Kas ma olen hea naine, kas ma olen piisavalt hea ema? Ja kuidas seletada tööandjale, et mu lapsed pole pidevalt haiged. Ja nii edasi ja nii edasi. Paneb kurvalt pead vangutama, et osa toonaseid küsimusi on ka tänases Eestis jätkuvalt aktuaalsed.
Nõukaajal naistepäeva tähendus hägustus, mistõttu on päris paljudel inimestel selle päeva suhtes siiani tõrge. See kalendris punasega märgitud tähtpäev kujunes naiste jaoks pahatihti vaevarikkaks vabaks päevaks, mis algas küll uljalt ulatatud lillekimbu ja vahuveiniga, aga lõppes viinajoomise ja vahel ka peksa saamisega. Sellist päeva ei vaja tõepoolest mitte keegi!
Paraku on naiste elus nii laias maailmas kui ka Eestis jätkuvalt väga palju vägivalda. ÜRO andmetel kogeb maailmas füüsilist vägivalda iga kolmas naine. Avatud Ühiskonna Instituudis tehtud värskest uuringust selgub, et Eesti naised puutuvad kõige rohkem vägivallaga kokku just kodus ja selles osas pole 15 aasta jooksul muutusi toimunud. Küll aga on langenud vägivalla tase ja kasvanud ohvrite julgus politseisse pöörduda. Kümned tuhanded naised on puutunud kokku füüsilise või seksuaalse vägivallaga ja veelgi enam tundnud kas töö- või eraelus vaimset vägivalda. Raske on leida naist, kes poleks kogenud alavääristamist pelgalt seetõttu, et ta on naine.
Kui pöörduda tagasi naistepäeva helge poole juurde, siis minu jaoks oli kõige mälestusväärsem 8. märts 1971. aastal. Olin väikese Võru tüdrukuna saabunud 7. märtsi hilisõhtul sportvõimlemise võistlustelt kaugelt Tallinnast. Väsinud, aga nartsissidega. Teadsin, et mu omavalmistatud kingituskarp on veel pooleli. Pool ööd unega võideldes nikerdasin ma selle karbikese ikkagi vastu hommikut valmis ja kinkisin nii selle kui ka lilled hommikul oma armsale emale. Ja ei saanud aru, miks ta nutma hakkas. Nüüd taipan küll.
Minu ema kasvatas mind üksinda. Ta oli vapper naine, kes ei paindunud, vaid murdus. Nii nagu täna on üksikemal raske kogu pere vankrit vedada, nii oli see ka stagnaajal. Leian, et Eesti ühiskonnas peab naisi hoopis rohkem hoidma ja ka tunnustama palju sagedamini, kui seda praegu tehakse. Ja tasub ikka mõelda enne, kui mehele tunnustavalt õlale patsutada ja kiita teda kui peretoitjat. Eesti on üks aktiivsema tööhõivega riike Euroopas ja seega on peretoitjaid kaks. Kui aga mees on naise maha jätnud, siis on reeglina peretoitja hoopis naine.
Meenutan siinkohal, et läinud aasta novembris läbis riigikogus esimese lugemise eelnõu, mille eesmärgiks on luua parlamendi juurde soolise võrdõiguslikkuse probleemkomisjon eesmärgiga muuta ühiskonda võrdsemaks. On üldteada fakt, et Eestis valitsev sügav sooline palgalõhe takistab meie majanduslikku ja sotsiaalset arengut ja siin pole viimastel aastatel positiivseid nihkeid olnud. Leian, et just riigikogu kohus on otsida lahendusi, mis parandaksid oluliselt nii naiste olukorda tööturul kui ka nende ühiskondlikku positsiooni. Tänasel päeval on põhjust koputada ennekõike meeskolleegide südametunnistusele, et nad neljaks kuuks sahtlipõhja „unustatud“ eelnõu võimalikult kiiresti lõpphääletusele tooksid. Aeg ei oota!
Kiitkem ja armastagem naisi. Ning mitte ühel päeval märtsis, vaid iga päev.
