See kõrvuni naeratav nägu, millega su kolleeg, pereliige või sõber sulle hommikul vastu vaatab, võib olla kõva treeningu tulemus. Rõõmus tervitushõige või soe peanoogutus sombusel hommikul võib olla lihtsalt kenasti palgele tõmmatud mask, mille pealepanekuks kulus pärast äratuskella kolm voodis linade vahel veedetud jõuetut ja lootusetuna tunduvat tundi.

Depressioonist peab rääkima. Vähemalt sama palju kui korruptsioonist või ahistamisjuhtumitest, et inimestel tekiks teadmine, et vaimne haigus on päris. See ei ole kuskil Paldiski maanteel rohelise aia taga pehmes toas viibiva patsiendi probleem. Depressioon on ühiskonnas epideemia, mille levikule aitab jõuliselt kaasa sotsiaalvõrgustikes nähtu – teiste näiliselt veatu ja õnnelik elu paneb meid tahtma ilmvõimatut täiuslikkust. Sest inimloomusele on omane näha seda, mida eneselegi ihatakse, asjadesse ei suudeta ent suhtuda kriitiliselt ega vaadata presenteeritud pildi raamidest väljapoole.