Värskelt ostetud mõis asub uhkes üksilduses keset põlde ja tammikut Rakvere lähedal. Värske lumi on kustutanud kõik jäljed, mis viivad häärberi paraadukseni. Nurga taga lõugab kuri koer. Pererahvas tähistab keldrikorrusel Kaiu mõisa kolmanda varsa sündi.

Esindusliku hoone kõrval seisab teisipäeval suur veoauto, mis Kaiu mõisast hobuseid toonud. ärinaine kavatseb Mädapeale rajada raskeveohobuste kasvanduse, korraldada suvel ratsalaagreid ja nädalalõpuüritusi. "Talumehed ei jõua ju kõik endale traktoreid osta. Hobune on neile asendamatu," arvab ta. Järgmisel aastal kavatseb ta mootorsaanidele rajad teha, esialgu liigutakse sealkandis lisaks autodele vaid hobustega. Elu on pärast koolimaja minekut mõisast Mädapeale jälle tagasi tulnud.

Keldrikorrusel sätivad külalised end sauna. Sauna kraadiklaas näitab 90 kraadi. Mehed enne sadat saunauksest sisse ei astu.

Mõnikord ostetakse mõis juhuslikult

Mädapea mõisa pisike fuajee Marika Vartlat ostul ei takistanud - see-eest on siin hiiglasuur ballisaal, sammaste ja parketiga. Tõeliselt head akustikat tõestab mõisaomaniku hääle kaja sammaste vahel.

Kabinetis on väärtuslikem mööbliese nagi. Mööbel osteti kümme aastat tagasi pärast restaureerimist. "Ma olen antiigihuviline, eluaeg vanu asju kogunud," seletab Marika tohutu tammise laua taha istudes. Seljataha jääb vanaaegne Beckeri pommide ja pendliga kell.

Mõisaostu tagamaid ärinaine mõistagi ei avalda. "Ost toimus ametlikult, valla kaudu. Mõisa ostetakse täpselt nii, nagu härra vallavanem müüb," pilgutab ta silma Kadrina vallavanemale Valeri Lõõnikule, kes juhusliku külalisena Vartla kabinetis istub.

Kabineti kõrvale tuleb sekretäri ruum, edasi proua tuba, kaminaga. Söögituba pole perenaise sõnul veel päris valmis. Restaureerijad ja ehitajad annavd ruumile viimast lihvi.

Mädapea ost ei olnudki Vartlal plaanis, Rakvere omavalitsus otsis kolme mõisa omaniku ise üles, et neljandat pakkuda. "Alguses nende pakkumine mind ei huvitanudki: selline tavaline ja kandiline maja. Kui aga sisse pääsesin, hakkas Mädapea meeldima: sopilised ruumid, kaared, sambad, ajalooline sisearhitektuur!"

Kiire rikkus pole õige rikkus, arvab Marika Vartla. "Ma olen oma äriplaani püstitanud sellele, et Mädapea on kasutamiskõlblik. Siin on tall, kuhu nüüd hobused sisse toodi."

Suvel tahab Marika mõisasse lastelaagri teha, Kadrina ja Rakvere vald otsivad juba toetajaid. Laagrilastele õpetataks hobuseasjandust: vankrisõitu, ratsutamist, loomade hooldamist ja muud.

"Mädapea tuleks ots-otsaga kokku, kui iga nädal toimuks üks üritus. Signalisatsioon, küte, maksud jne neelavad priske portsu raha," räägib heledapäine naine lugematute tubade uksi avades.

Mõisad - igavesed rahaneelajad

Kaiu mõisaga oli lugu keerulisem. "Otsisin esialgu korralikku maamaja. Esimese mõisa saingi nii, et pakuti: mis sa majast ostad, meil on mõis müüa. Kaiu ost oli otsustatud."

Terve kuu vedas veoauto mõisast sodi prügimäele. Nüüd on mõisal aed ümber, park puhas, hobused tallis ja keldris delikatess-seened kasvamas. Mulluse aasta pühendas Marika Vartla täielikult Kaiule, korraldades kaks suurüritust: suvel raskeveohobuste päeva ja ratsavõistluse, sügisel prominentide osavusproovi hobustel.

Kaiu järel omandas Vartla põneva väljanägemisega juugendmõisa Neerutil, siis Taali (10 km Pärnust), nüüd Mädapea.

"Mõis on igavene rahaneelaja," teab kogemustega mõisapidaja. "Niisama suvilaks on seda mõttetu osta, kui ei taha just 15 000 krooni kuus selle alla panna." Marikale vanad asjad küll meeldivad, kuid need peavad end ka ära tasuma. Lisaks silmailule, mida mõis niikuinii pakub.

Taali mõis on heas olukorras, vajab ainult siseremonti. Neerutisse otsib Marika inimest, kes hakkaks kohapeal elama. Igas mõisas peab keegi sees elama, muidu tulevad vandaalid.

"Neeruti mõisas teeb vald praegu rohkem, kui ma ise jõuan," nendib Marika.

"Aga mõne mõisa juures tuleks vallal pealegi maksta, et keegi kompleksi korda teeks," lisab värske mõisaostja.

Mõis peab jääma meitele

Marika Vartla pole veel ühtki mõisa täielikult välja maksnud. See ei ole Eesti investeerija puhul võimalikki, arvab ta. "Kui lähtuda rahvuslikust seisukohast, siis on kasulik, et mõisa saaksid ikka kohalikud inimesed. Need aga ei jaksa mõisa eest küsitavat summat kohe välja käia. Kui vald tahab hoobilt rikkaks saada, leiab ta tihti piiritaguse ostja, kes nõutud miljonid kohe tasub."

"Mõis hakkab ennast tagasi tootma," on Vartla kindel. Vaid paarsada mõisa ongi veel, millele Eestis omanik õnnestuks leida.

"Mitte uhkusest ega rikkusest ei hakanud ma mõisaid ostma," seletab Marika oma tõenäoliselt Eesti suurima mõisakollektsiooni tekkimist. "Seitse aastat töötasin ainult karusnahkade alal, aga, nagu öeldakse, tuleb iga seitsme aasta tagant tegevusala vahetada. Nüüd proovin siis mõisamajandust."

Pärast tööstuses ja kaubanduses rabelemist saab ta nüüd talviti sõnnikut loopida, lund rookida ja luuaga vehkida.

Pere

Marika Vartla neljast lapsest kolm ratsutavad ema hinnangul päris kenasti. Vanim poeg Andres, 20, on hobustega vähem kokku puutunud. ütleb, et on linnainimene ja maale ei kipu.

15-aastane Henri aga tunneb end hobuste seltsis hästi. Tütred Marilyn ja Karine on 9- ja 10-aastased. Käivad Tallinnas koolis. Suvel tulevad aga kindlasti mõisa. "Arvatavasti jätkavad nad kas Rakvere või Kadrina koolis, neile meeldib siin Mädapeal rohkem kui pealinnas. See lihtsalt on vapustavalt ilus koht," ei ole perenaine ülivõrretega kitsi.

Abikaasa Reemi tegeleb samuti Edeni firma asjadega. Karusnahafirmast on saanud Vartlate perefirma.

äri algus

Nahku õppis Marika tundma häda sunnil, nagu ta ise ütleb. ühe naha eest võib saada sada, aga ka viissada krooni, kui küsida oskad.

"Alustasin õmblusfirmaga. Otsisin sellele ruume ja sattusin telefonitsi inimese peale, kes tegi Soome karusnahafirmaga koostööd. Nad vajasid tegevdirektorit, andsingi oma nõusoleku."

Marika Vartla hakkas tegelema asjaga, millest tal varem aimugi polnud: "Kuna lõpuks kõik asjaosalised omavahel tülli läksid, lõin lõpuks oma firma. Alguses ei teinud ma hõberebase ja sinirebase nahkadel vahetki - see kogemus tuli hiljem."

Edenil on kaks kauplust Tallinnas ja karusnahatööstus. "Vahel harva ostame toornahku oksjonilt, kui tuleb näiteks sooblitellimus või mõni konkreetne värvisoov. Muidu aga võtame tooraine ikka Eestist - nahad on veel odavamad kui mujal ja kvaliteedil pole ka viga," nendib ärinaine. "Tööstuses on praegu raske. Kaks-kolm aastat tagasi oli karusnahaäris õitseaeg: lahkuvad venelased viisid siit hulgi kasukaid kaasa."

Karusnahkade vastu võitlejatest ei taha Marika kuuldagi. Teda ärritab, et mõned maailma supermodellid on kätte võtnud ja hakanud võitlema naturaalsete karusnahkade vastu.

"See pole looduskaitse, see on poliitika," on Vartla kindel. "Kui rohelised mulle selgeks teevad, et ma eksin, siis - palun!" Marika väidab, et kampaania taga seisavad naftamagnaadid, kes tahavad, et naturaalse asemel kantaks kunstnahku.

Mõisaprouat mängida ei saa

"Ma ei teagi, palju neid mõisaomanikke Eestis on, pole eriti paljudega kokku puutunud," tunnistab nelja mõisa pidaja. "Olen suhelnud vaid proua Pekkiga Pirgu mõisast. Temaga kohtusin Talviku saates, kus pidime rääkima hobustest, jutt aga kiskus hoopis mujale," meenutab Marika pahaselt.

Mädapea on peaaegu asustamata paik. Paar talu, põllud, tammemets. "Ma ei tunne end nii hirmsa inimesena, et ümbruskonna rahval midagi minu vastu oleks," arvab mõisaomanik. "üks kohalik küsis minu käest, et mis tunne on siis olla mõisaproua. üks päev luud käes, teine päev sõnnikuhark, selline tunne ongi. Maal on lihtsalt meeldiv elada."

Mõisas end mingi kõrgema olevusena tunda ei saa. Selleks on liiga palju muresid. Kui mõis jääb valveta, viiakse isegi ahjud minema ja lõhutakse seinad, et otsida nende seest ei tea mida.

Teenijaid kui selliseid Marika ei pea. Küll on tal aga inimesi, kes saavad mõisatöö eest palka kui spetsialistid või ametnikud. Põhiliselt on Marika ise hakkama saanud, kuid Mädapeale tahab ta palgata sekretäri, kes telefoni vastu võtaks. Kaius on ka hobuste hooldaja, mesinik ja aednik.

õpetajaks õppinud

Tartus sai Marika Vartla defektoloogi hariduse ja oli viis aastat kooliõpetaja. "Olen psühholoog-pedagoog ja pole oma erialavalikut kunagi kahetsenud. Võib-olla teen kunagi hiljem veel oma erakooli," loodab ta. ärinaise amet ei ole kadestamisväärne. Seda jaksab pidada vaid lühikese aja.

Praegu õpib Marika Tartu ülikooli magistratuuris äri. Arvab, et on, milles end täiendada. Kahe ja poole aasta pärast tuleb tal magistrikraadi kaitsta.

KAIDO EINAMA