MARIO SÕRM: Ettevõte ei saa muutuda jälitusasutuseks
Infoühiskonna teenuse seaduse § 11 kohaselt ei ole infoühiskonna teenuse osutajal kohustust jälgida teavet, mida ta edastab või millele juurdepääsu pakub, mida ta edastamise eesmärgil ajutiselt vahemällu salvestab või teenuse kasutaja jaoks talletab, samuti ei ole tal kohustust otsida ebaseaduslikku tegevust näitavaid fakte või asjaolusid.
Sellist kohustust ei tohi riik teenuse osutajale ka kehtestada, kuid nimetatud keeld ei kehti erijuhtudel jälgimiskohustuse kohta ega mõjuta siseriiklike asutuste poolt vastavalt siseriiklikele õigusaktidele antavaid korraldusi.
Üldjoontes võiks üldise kommentaaride või postituste eeltsenseerimise nõude kehtestamist tõlgendada kui ettevõtjale üldise jälgimiskohustuse.
Mis puutub võimalusse, et Eesti portaalid viivad oma teenuse riigist välja, siis infoühiskonna teenuste osas kohaldatakse tegevuskoha riigi õigust. Näiteks Eestis asuva tegevuskoha kaudu osutatav infoühiskonna teenus peab vastama Eesti õigusest tulenevatele nõuetele, olenemata, millises Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis teenust osutatakse.
E-kaubanduse direktiivi kohaselt ei ole Interneti võrgulehekülje kaudu teenuseid osutava äriühing asukoht seal, kus asub võrgulehte toetav tehnika, või seal, kus on juurdepääs sellele võrguleheküljele, vaid seal, kus ettevõtja teostab oma majandustegevust.
Teises liikmesriigis asuva tegevuskoha kaudu osutatava infoühiskonna teenuse osutamist võib Eestis piirata üksnes kõlbluse, avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või tarbija kaitseks.
Abiks olukorra lahendamisele ei oleks ka kommentaaride avaldamine üksnes ID-kaardiga tuvastamise alusel, kuna see ei peaks kuidagi mõjutama infoühiskonna teenuse osutaja vastutuse küsimust. Seda põhjusel, et vastutusest vabastamise rakendumise õiguslik mehhanism ei sõltu sellest, kui lihtsalt on kommentaari kirjutanud isik tuvastatav, vaid vastutust piiravate tingimuste täitmisest.
