MARJU LAURISTIN: Eestlaste sallimatus toidab Vene propagandamasinat

 (739)

MARJU LAURISTIN: Eestlaste sallimatus toidab Vene propagandamasinat
Marko Mumm

Pronksiöö emotsionaalne šokk on toonud senisest suurema osa eestlaste teadvusesse mõistmise, et poliitiline vastasseis eestlaste ja venekeelse elanikkonna vahel on just see, millele loodavad Venemaa Eesti-vaenuliku poliitika autorid.



Mõiste “integratsioon” muutis tugevasti oma tähendust: üsna formaalsest “europrojektist” muutus see eestlastele oluliseks sisemise ja välise julgeoleku probleemiks.

Aastate jooksul tehtud integratsioonimonitooringud on küll näidanud kodakondsuse ja eesti keele kasutamise levikut muulaste seas, nende kasvavat positiivset hoiakut Eesti suhtes, kuid see pole kaasa toonud eestlaste hulgas samaaegset sallivuse ja avatuse suurenemist. Eesti keele omandanud ja Eesti Vabariigi kodakondsuse saanud mitte-eesti päritoluga inimestes Eesti ühiskonna võrdväärse osa nägemist on takistanud eestlaste seas juurdunud sügav umbusk venekeelse elanikkonna osalemise vastu Eesti majanduses ja poliitikas.

Pole siis vaja imestada, et eesti keele oskuse kasvuga on venekeelse elanikkonna seas suurenenud pettumus  ja nõrgenenud motivatsioon Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Ehkki vajadusest pöörata rohkem tähelepanu ühiskonna stabiilsuse ja sotsiaalse sidususe suurendamisele on aastaid räägitud, on integratsiooni sotsiaalne pool piirdunud eeskätt projektipõhiselt riskirühmade olukorra leevendamisega (narkomaania, HIV, tööpuudus). Euroopa üldises vähemuste poliitikas esiplaanil olev vähemuste tõrjutuse ja kaasamise temaatika pole olnud eriti tõsiselt võetav. Sotsioloogiliste uuringute andmeid, mis viitavad nende probleemide olulisusele, on aastaid ignoreeritud.

Vanemate patud?


Liberaalse individualismi näidismaa jaoks hämmastava visadusega on püsinud kogu venekeelse elanikkonna, kaasa arvatud Eesti Vabariigis kasvanud ja koolis käinud, eesti keelt rääkivate ja Eesti kodakondsusega noorte muulaste kohtlemine kollektiivse ajaloolise süü kandjana Nõukogude okupatsiooni eest. Selmet otsida endale liitlasi venelaste Eestimeelse osa näol, on kogu venekeelset elanikkonda harjutud umbusaldama kui ühtset, eestlastele kultuuriliselt ja poliitiliselt võõrast ja vastanduvat  massi. Venemaa “kaasmaalaste kaitsmise” silmakirjalik propaganda on seda hoiakut teadlikult süvendanud. On ju etnilise konflikti lõkkele puhumine üks kindlamaid relvi Venemaa mõju tugevdamiseks nii Moldaavias, Gruusias kui ka Balti riikides.   

Pronkssõduriga seotud Venemaa propagandasõda Eesti vastu on samuti üles ehitatud eestlaste ja venelaste vahel totaalse vaenu ja vastandumise eeldusele. Eesti ja eestlaste fasˇistidena kujutamine pole eksitus või juhus, vaid negatiivse märgistamise taktika, mis pikapeale peab muutma Eesti eduka demokraatliku siirderiigi kuvandi maailmas ohtliku fasˇistliku kääbusriigi võrdkujuks.

Provotseerides eestlaste seas pimeda “tiblaviha” väljendusi, on putinlikel meediastrateegidel kerge noppida eestikeelsest avalikust kommunikatsioonist (sh muidugi netikommentaaridest) näiteid sellise kuvandi toetamiseks nii venelaste kui ka lääne avalikkuse silmis. Mida lepitamatum vastandumine, seda raskem on “negatiivse teise” kuvandi purustamine. Igasugune kahte leeri jagunemist soodustav sündmus, olgu selleks jalgpallimatsˇ, tänavakaklus või poliitiline demonstratsioon,  tugevdab vastandava sümboli mõju. Pronkssõduri eemaldamine sobis selliseks sündmuseks suurepäraselt, sest see võimaldas korraga vastandada nii eestlasi ja venelasi kui ka Eestit ja Venemaad ning Eestit ja lääneriike. Murelikud sotsiaalteadlased hoiatasid selle eest, et pronkssõdurit kasutatakse rahvusliku vaenu üleskütmiseks. Rahvusliku kokkukuuluvuse ja enesekehtestamise atmosfääris kõlas sotsiaalteadlaste hoiatav ja murelik hääl ebameeldiva ja ärritava dissonantsina.

Kõva käe ihalus


Pronkssõduriga seotud tänavarahutuste käigus vermiti venekeelse elanikkonna sümboliks telepilt laamendavast ja “Rossija-Rossija” skandeerivast noortejõugust. See mällusööbinud pilt kinnitas eestlaste seas levinud hoiakut, et agressiivse ja kultuuritu venekeelse vähemusega tuleb rääkida mitte integratsiooni, vaid “kõva käe” positsioonilt. Rahvusliku mobilisatsiooni tõusulaines sattusid sotsiaalteadlased ise vastandumise ohvriks, nad liigitati vaenulike “nende” hulka.

Erinevalt Eesti valitsusest kasutasid Venemaa võimukandjad oma Eesti-vastase kampaania planeerimisel täiel määral ära psühholoogia, sotsioloogia ja kommunikatsiooniteaduse mudelid masside mõjutamisest ja hoiakute kujundamisest, teadmised propagandateooriast  ja  poliitilisest  turundusest. Kogu kampaaniaorkester näis ootavat vaid dirigendi märguannet. Paraku peame tunnistama, et Eesti pool andis märku lahingutegevuse alustamiseks propagandasõjas, milleks ta ise polnud sugugi sama põhjalikult ette valmistunud. Jah, tänu Venemaa stsenaariumi liiga agarale elluviimisele Eesti saatkonda piiravate “nasˇide” poolt õnnestus Eestil võita Euroopa Liidu toetus.  Ainuke propagandavõit Eestile oligi telepilt

Euroopa Liidu liikmesriigi saatkonda piiravatest agressiivsetest “nasˇistidest” Moskvas. Kaadrid  rüüstajatest Tallinna tänavatel ei olnudki ju eriti põrutavad välisauditooriumi jaoks, kes on näinud vingematki vägivalda oma linnades.

Õnneks õnnestus tänu eesti rahva alalhoiuinstinkti käivitumisele ja politsei hoiatustele vältida massilisi veriseid tänavakokkupõrkeid ja totaalne kaos suudeti peatada. Kremli täies ulatuses teostamata jäänud

stsenaariumi iseloomu demonstreeris  Dmitri Ganini õnnetu surma ärakasutamine, et luua massimeedia abiga poliitilise märtri kuju. Samas polnud Eestil Vene propagandale vastu pakkuda oma veenvat sõnumite paketti meisse potentsiaalse sümpaatiaga suhtuvale osale venekeelsest auditooriumist (sealhulgas Vene meediat meelsasti allikana kasutavatele lääne ajakirjanikele). Eesti meedia ja valitsuskommunikatsiooni võimetus aprillikriisi eel ja ajal käivitada efektiivne venekeelne vastupropaganda Venemaa  Eesti-vastasele kampaaniale oli masendav. 

Eestivenelane vajab meediat


Rahvastikuministri tellimusel juunis tehtud sotsioloogiline küsitlus näitas, et vaatamata aprillikriisile ei ole eestlaste ja mitte-eestlaste vastastikune häälestus sugugi muutunud totaalselt vastanduvaks. Venekeelne elanikkond on oma seesmiselt koosseisult küllalt kirev, koosnedes erinevalt Eesti ellu suhtuvatest, eri väärtuste ja huvidega, erisuguse harituse ja jõukuse tasemega inimestest. Eesti riigi suhtes positiivselt meelestatud (ehkki valitsuse tegevust kritiseeriv) venelaskonna osa on märkimisväärne. Hästi lõimunud mitte-eestlased (keda võib pidada potentsiaalseks liitlaseks ka vastuseisus Venemaa propagandamasinale) jälgivad küll pidevalt Venemaa meediat, kuid on selle suhtes küllaltki kriitilised ning  võimelised seda võrdlema Eesti meediapildiga. Nende hinnang Esti arengutele on väga sarnane eestlaste omaga. Nende seas on palju Putini rezˇiimi mitteusaldavaid, demokraatlikult mõtlevaid haritlasi ning turumajanduslikest reformidest huvitatud ettevõtlikke inimesi, keda samuti nagu eestlasi hirmutab ja muudab valvsaks Venemaal toimuv areng totalitarismi suunas. Et olla eestlaste liitlased, ootavad nad ka eestlastelt usaldust ja liitlastena käitumist.

Arvestades, et selliseid “lõimunud eestimaalasi” on Eesti venekeelses elanikkonnas tubli veerand, tuleks edasine integratsioonipoliitika üles ehitada nendega aktiivse koostöö saavutamisele. Selleks on tarvis integratsioonipoliitika vabastada erakondlikust värvingust ning ideoloogilistest stereotüüpidest ning suunata eeskätt praktiliste probleemide lahendamisele. Lõimumispoliitika teravik tuleb suunata Eesti kodakondsuse saanud ja eesti keele omandanud mitte-eestlaste võrdväärsele osalusele Eesti ühiskonna elus.

Allaheitlik ja küüniline


Eesti ei tohi olla sinisilmne ega alahinnata Eesti vastu suunatud propagandakampaania ja survemeetmete mõju, mille üheks olulisemaks sihtrühmaks on ka nn Venemaa kaasmaalased Eestis. Eesti vajab professionaalse vastupropaganda strateegiat. Selle üheks osaks on kindlasti Eesti-keskse meediaruumi laiendamine, mida toetab küsitlustulemuste järgi otsustades enamik eestlasi ja ka mitte-eestlasi. 

Arvamus, et me niikuinii ei suuda vastu seista sellele, et Venemaa meediakanalid teevad Eesti venelaskonnale (ja ühtlasi ka paljude venekeelset meediat allikana eelistavatele lääne ajakirjanikele) ajupesu, on allaheitlik ja küüniline. Venekeelsele auditooriumile (sh eriti noortele) tuleb kindlasti pakkuda nende emakeeles nii arutelu võimalust kui ka emotsionaalselt mõjusat ja huvipakkuvat  audiovisuaalset sõnumit, mis suudaks luua Eestist (sh Eesti lähemast ja kaugemast ajaloost) teistsuguse kuvandi, kui seda toodab Venemaa propaganda. Seejuures ei tohi unustada, et nn venekeelne auditoorium ei koosne ainult venelastest. Audiovisuaalset väljundit vajavad ka teised vähemusrahvused.

Uuringutulemustele toetudes võime väita, et suurem osa Eestis elavatest mitte-eestlastest ei usalda Venemaa poliitikuid ega oota Venemaalt oma probleemide lahendamist. Eesti valitsus peab tegema kõik võimaliku, et mitte jätta meie venekeelseid kaasmaalasi Venemaa propagandasõja meelevalda. Venekeelse elanikkonna eestimeelse osa toetamine on ainus tee, mis tagab, et Venemaa taotlused “kaasmaalaste kaarti” Eesti vastu välja mängida  ka tulevikus ebaõnnestuvad.

TÜ sotsiaalse kommunikatsiooni professor
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare