MARJU LAURISTIN: Kriis, inimesed ja euroraha

Ees­tis ei saa prae­gu­sel ajal kümned tu­han­ded ini­me­sed und, vae­vel­des äre­va­te krii­simõte­te käes.

Kes mu­ret­seb maks­ma­ta lae­nu ja ka­du­va töö­ko­ha pä­rast, kes är­kab ke­set ööd, vae­va­tes pead sel­le üle, kui­das ko­gu Ees­ti saaks ma­jan­dus­ku­ris­ti­kust kii­re­mi­ni väl­ja ra­be­le­da. Kui­das te­ha se­da näh­ta­ma­tut mõttee­ner­gia lai­net näh­ta­vaks jõuks – an­da tal­le pa­rim ra­ken­dus?

Heaks mõtteai­neks on Soo­me ko­ge­mus 1990-nda­te al­gu­se suu­rest ma­jan­dus­lan­gu­sest üle­saa­mi­sel. Kui Soo­mes al­gas kaks kümnen­dit ta­ga­si suur la­ma, po­leks ühis­kon­na vas­tu­pa­nuvõime ja eda­si­ne kii­re areng ol­nud võima­lik il­ma ühis­kon­da ta­sa­kaa­lus­ta­va­te jõudu­de­ta. Nen­deks oli tu­ge­va­le ko­da­ni­kuühis­kon­na­le toe­tuv kok­ku­lep­pe­de­mok­raa­tia, ko­gu Soo­met kat­tev ta­su­ta ha­ri­dust pak­ku­va­te üli­koo­li­de, piir­kond­li­ke ra­ken­dus-kõrg­koo­li­de, ame­ti­koo­li­de ja rah­vaõpis­tu­te võrk ning po­lii­ti­li­se sur­ve eest kaits­tud sot­siaal­kind­lus­tussüsteem. Nii suu­tis Soo­me ära hoi­da krii­si laas­ta­vat mõju rah­va elujõule ja ter­vi­se­le ning väl­ti­da ma­jan­dusk­rii­si muu­tu­mist ko­gu ühis­kon­da hal­va­vaks sot­siaal­seks krii­siks. Na­gu me kõik tea­me, tu­li Soo­me la­ma’st väl­ja tu­ge­va­ma­na kui en­ne: nüüdseks on Soo­me jõud­nud nii ma­jan­dus­li­kult kon­ku­rent­sivõimelt kui ka ini­ma­ren­gu ta­se­melt maail­ma rii­ki­de ede­ta­be­li tip­pu.

Mugavusest ärkamine

Mui­du­gi ei ole Ees­ti prae­gu veel nii ri­kas, kui oli Soo­me kakskümmend aas­tat ta­ga­si. Kuid ka mit­te enam nii pal­ju vae­sem, kui oli­me kümme aas­tat ta­ga­si, Ve­ne krii­si ajal. Siis ai­tas meid sis­se­voo­lav vä­lis­ra­ha (mil­lest sai ka üks prae­gu lõhke­nud mul­li toit­ja).

Prae­gu saa­me loo­ta soom­las­te moo­di ai­nult ene­se si­su­le. See­ga – oma os­ku­se­le nä­ha suurt pil­ti, ühis­kond­li­ku kok­ku­lep­pe saa­vu­ta­mi­se võime­le, ko­da­ni­kuühis­kon­na toi­me­ku­se­le, ühis­kon­na vaim­se­le val­mi­so­le­ku­le, ha­ri­dussüstee­mi suut­lik­ku­se­le ning ra­vi-, töö­tus- ja pen­sio­ni­kind­lus­tusvõrgu vas­tu­pi­da­vu­se­le. Just need on ok­sad, mil­le lõika­mi­sel peab ole­ma eri­ti et­te­vaat­lik.

Ee­lar­ve suu­ru­se­ga võrrel­des til­lu­ke kok­ku­hoid rah­va­raa­ma­tu­ko­gu­delt, ter­vi­sep­rog­ram­mi­delt, riik­li­kult koo­li­tus­tel­li­mu­selt, puu­de­ga ini­mes­te toe­tus­telt, ko­da­ni­kuühis­kon­da ja loo­vust toe­ta­va­telt siht­ka­pi­ta­li­delt puu­du­tab neid ühis­kon­na när­ve, mil­le hal­va­mi­ne võimen­dub üle ko­gu rah­va­ke­ha.

Sa­mal ajal on kriis vir­gu­ta­nud mu­ga­vu­sest üles nii po­lii­ti­kuid kui ka et­tevõtjaid. Ees­ti rii­gi­juh­ti­de suust on ju­ba mi­tu kor­da kõla­nud mõte, et Ees­ti ei to­hiks las­ta käest krii­si­ga ava­ne­nud muu­tu­misvõima­lust.

Kuid võima­lus­teks muu­tu­vad ohud siis, kui neid on nii te­ra­valt tead­vus­ta­tud, et liht­salt peab hak­ka­ma mi­da­gi et­te võtma, muut­ma se­ni­ses elu­vii­sis mi­da­gi mõist­li­ku­maks, ot­si­ma uu­si teid, toe­tu­des tead­mis­te­le, su­he­te­le, os­kus­te­le.

Nii ohu­ta­ju kui ka võime­kus lei­da uu­si teid on ini­mes­tel eri­nev, see sõltub va­nu­sest, ter­vi­sest ja nii vaim­se­test kui ka va­ra­lis­test res­surs­si­dest. Ilm­selt sõl-tub see sel­lest, kui te­ra­valt ta­jub üks või tei­ne pe­re ma­jan­dus­lan­gu­sest tu­le­ne­vaid oh­te, eelkõige pe­re ee­lar­vest (vt joo­nist). Ju­ba möö­du­nud sügi­sel tun­ti just kesk­mi­se (6000 kroo­ni pe­re­liik­me koh­ta) ja sel­lest väik­se­ma sis­se­tu­le­ku­ga pe­re­des suu­ri­mat hir­mu elu kal­li­ne­mi­se ja töö kao­ta­mi­se ees. Väi­ke­se sis­se­tu­le­ku­ga pe­red olid ju­ba sügi­sel kõige roh­kem hir­mul lae­nu­ko­hus­tus­te üle jõu käi­mi­se ees. Kesk­mi­sest kõrge­ma sis­se­tu­le­ku­ga ini­me­sed möö­du­nud aas­ta lõpul veel töö­puu­dust ja lae­nu­de­ga hät­tajää­mist nii pal­ju kar­ta ei mõist­nud. Võib-ol­la se­le­tab see as­jao­lu va­lit­su­se krii­si­meet­me­te­ga ve­ni­ta­mist. 

Uued riskirühmad

Ju­ba eel­mi­se aas­ta lõpus sai lae­nu­ko­hus­tus­te­ga koor­ma­tud pe­re­de sot­siaal­se pro­fii­li jär­gi en­nus­ta­da tu­le­va­si uu­si ris­kirühmi. Kõige jul­ge­mad lae­nuvõtjad on ol­nud al­la 30-aas­ta­sed, suu­re sis­se­tu­le­ku­ga noo­red pe­red, kes on teis­test sa­ge­da­mi­ni va­baa­bie­lus ja kel­lel on lap­sed. Tea­des väl­jas­pool amet­li­kult re­gist­ree­ri­tud abie­lu sündi­nud väi­ke­las­te kas­va­vat hul­ka, võib ole­ta­da, et ena­mi­kus nen­des pe­re­des on kesk­mi­sest suu­re­mat va­ne­ma­pal­ka saa­vaid noo­ri ema­sid. Mis juh­tub siis, kui ema pä­rast va­ne­ma­puh­ku­se lõppu avas­tab, et ta en­di­ne töö­koht on lik­vi­dee­ri­tud? Ja kui elu­kaas­la­ne sa­mu­ti jääb il­ma töö­ta või lä­heb näi­teks vä­lis­maa­le, jät­tes noo­re nai­se koos väi­ke­se lap­se­ga lae­nu­ko­hus­tu­si täit­ma?

Mi­da hak­ka­vad töö­koh­ta­de ka­du­des en­da­ga pea­le tu­han­ded kõrg­koo­li poo­le­li jät­nud või mõne äri­koo­li kõhna dip­lo­mi­ga müügi­me­hed või kon­to­ri­neiud, kel­le nõud­mi­sed elu­le on lae­nu­de toel tõus­nud kõrge­ma­le os­kustöö­li­se või in­se­ne­ri oma­dest, eria­la­tead­mi­si kar­mi­ma töö­tu­ru­kon­ku­rent­si olu­kor­ras aga na­pib? Ja kel­lel on toi­ta-kas­va­ta­da need kõigi rõõmuks sündi­vus­lai­net tõst­nud ti­tad?

Kaht­le­ma­ta po­le see noor ja am­bit­sioo­ni­kas selts­kond sot­siaa­la­bi kan­di­daat. Kuid šokist üle­saa­mi­seks ja en­das uu­te võima­lus­te leid­mi­seks va­jab te­ma­gi rii­gi abikätt. Kõige­pealt mui­du­gi las­teaia­koh­ta või sel­le puu­du­mi­sel toe­tust las­te­hoiu omal käel kor­ral­da­mi­seks. Kui pe­res on suu­re­maid lap­si, siis ka abi koo­li­ku­lu­de kat­mi­seks.

Miks po­le Ees­tis na­gu teis­tes Eu­roo­pa rii­ki­des pea­le töö­tus­kind­lus­tu­se eri­toe­tust va­ne­ma­te töö­puu­du­se tõttu kan­na­ta­va­te las­te jaoks? Ka last üksi kas­va­ta­va va­ne­ma toe­tus on sümbool­ne. Jät­tes ära ra­nit­sa­toe­tu­se, oleks va­lit­sus pi­da­nud kok­ku­hoi­tud ra­ha ka­su­ta­ma töö­tu­te või ühe va­ne­ma­ga pe­re­de las­te toe­ta­mi­seks.

Kuid kõige olu­li­sem on nen­de noor­te pe­re­de jaoks kii­re täien­dus- ja ümberõppe võima­lu­se ole­ma­so­lu. Kui pii­ra­tud need võima­lu­sed on, näeb igaüks in­ter­ne­tis koo­li­tus­pak­ku­mis­te­ga tut­vu­des. Ju­ba on aja­kir­jan­dus­se jõud­nud ab­surd­sed näi­ted sel­le koh­ta, et töö­tu­ru-ame­ti karjää­rinõus­ta­ja juur­de on kuua­ja­li­ne jär­je­kord ja soo­vi­tud koo­li­tust peab töö­tu oo­ta­ma vaat et ühek­sa kuud.

On kum­mas­tav kuul­da, kui­das töö­tu­rua­met­ni­kud, sel­met ak­tiiv­selt te­gel­da koo­li­tusvõima­lus­te laien­da­mi­se­ga, laiu­ta­vad ai­nult kä­si, põhjen­da­des oma saa­ma­tust eu­ronõue­te ja rii­gi­han­ke reeg­li­te­ga. Need võimal­da­vat ha­ka­ta koo­li­ta­jat ot­si­ma al­les pä­rast soo­vi­ja va­ja­dus­te­ga tut­vu­mist ja ole­ma­so­le­va töö­tu­ru va­ja­dus­test läh­tu­des. See mee­nu­tab vä­gi­si haig­la ehi­tu­se alus­ta­mist al­les pä­rast se­da, kui hai­ge­le on diag­noos pan­dud. Kui uus töö­le­pin­gu sea­dus vas­tu võeti, võis kuul­da va­lit­sus­ju­hi val­juhääl­set lu­ba­dust, et koos töö­ta­ja­te kii­re­ma lah­ti­lask­mi­se võimal­da­mi­se­ga luuak­se val­lan­da­tud töö­ta­ja­te­le kii­red täien­dus- ja ümberõppe võima­lu­sed. Pa­ra­ku pol­nud ame­tist lah­kuv sot­siaal­mi­nis­ter võime­li­ne ka sel­le prob­lee­mi­ga tõhu­salt te­ge­le­ma. Töö­tu­rua­met on just krii­si ajal ame­tis iseen­da ümber­kor­ral­da­mi­se­ga.

Haridus kui võti

Ha­ri­dussüsteem elab eda­si oma elurütmis ja võtab õppi­da soo­vi­jaid vas­tu pii­ra­tud ar­vus ja vaid kord aas­tas (ai­nult mõned koo­lid on kii­duväär­selt ha­ka­nud pak­ku­ma ka tal­vist vas­tuvõttu). Ma­jan­dus­mi­nis­tee­rium mõtleb uu­te töö­koh­ta­de loo­mi­se­le eks­por­ti suu­ren­da­va­tes et­tevõte­tes, kuid mit­te sel­le­le, kust peak­sid sa­ma kii­res­ti neis­se et­tevõte­tes­se tu­le­ma se­ni­sest kom­pe­tent­se­mad ja in­no­va­tiiv­se­mad töö­ta­jad.

Kas ei peaks neid koo­li­ta­ma just nen­dest noor­test ja hak­ka­ja­test nais­test ja mees­test, kes ei leia enam tööd müügi­mees­te, tel­le­ri­te, kon­to­ria­met­ni­ke, kin­nis­va­ra­maak­le­ri­te, pres­sie­sin­da­ja­te­na? Nii isik­li­kult kui ka ma­jan­du­se aren­gu sei­su­ko­halt mõel­des ei ta­suks nei­le pak­ku­da mõnenä­da­la­si ar­vu­ti- või õmb­lus­kur­su­si, vaid in­ten­siiv­set eri-a­last täien­dus- ja ümberõpet vä­he­mas­ti kesk­ha­ri­dusjärg­se kut­se­ha­ri­du­se, ra­ken­duskõrg­ha­ri­du­se ja miks ka mit­te ma­gist­ri-õppe ta­se­mel.

Ra­han­dus-, ha­ri­dus-, sot­siaal- ja ma­jan­dus­mi­nist­ri koostöös on va­ja kii­res­ti lei­da väl­japääs ab­surd­sest olu­kor­rast, kus et­te-võtlus va­jab lä­bi­mur­deks uu­si ideid ja ha­ri­tud tööjõudu, töö­tu­rua­me­tis oo­ta­vad aga tu­han­ded pa­ri­mas eas ha­ri­dus­ja­nu­sed ini­me­sed kuu­de kau­pa ümberõppe võima­lu­si. Kind­las­ti on nii kõrg­koo­lid kui ka kut­se­ha­ri­dus­kes­ku­sed val­mis sel­leks, et pak­ku­da pal­ju paind­li­ku­maid õppi­mis-võima­lu­si.

Oma võime­kust töö­tu­ru­koo­li­tu­seks on tões­ta­nud ka va­ba­ha­ri­dussüsteem, mil­le toe­tu­si on kär­ped sa­mu­ti va­lu­salt puu­du­ta­nud. Et kõiki neid ala­ka­su­ta­tud ha­ri­dusvõima­lu­si ini­mes­te ja ühis­kon­na hüvan­guks töö­le pan­na, tu­leks luu­bi al­la võtta need mil­jo­ni­tes­se ula­tu­vad koo­li­tusp­ro­jek­ti­de­le ja töö­tu­ru­meet­me­te tar­vis mõel­dud eu­ro­sum­mad, mil­le ka­su­ta­mi­se jäi­gad reeg­lid pan­di pai­ka veel suurt la­ris­ta­mist sal­li­val tõusu-a­jal ning mis prae­gus­te­le va­ja­dus­te­le ilm­selt enam ei vas­ta.