Marju Lauristin: Mõtlemisaeg
Tankimürin Gruusia teedel raputas muretusest lahti ka kõige tuimemad optimistid. Kõik mõistavad, et see pole ainult Gruusia vabadus, mis on kaalul. Eesti avalik reageering Gruusia sündmustele on olnud reipalt abivalmis. Poliitikute esinemistes on justkui mingit kergendustki – harjumuspärane valmisolek olla tubli ja vastu hakata on äraspidises mõttes mugavamgi kui piinarikas eelarvevaidlus või üle mõistuse raske pingutus pöörata majandus uuele arengurajale.
Rahvaküsitlustest ja omavahelistest juttudest õhkub hirmu Eestigi tuleviku pärast. Kas oleme võimelised jätkama selles eilsest palju murelikumas maailmas rahulikult oma teed, et viia Eesti postkommunistliku mineviku varjust välja väärikate ja stabiilsete lääneriikide hulka? Kas suudame vältida ajaloo lõkse? Karmistuvas keskkonnas ellujäämise nimel peame kasutama meile antud mõtlemisaega kriitiliseks eneseanalüüsiks ja vaagima oma kogemusi seni käidud teelt.
Kui Eesti alustas oma liikumist Nõukogude minevikust kapitalistlikku tulevikku, Venemaa punasest varjust Euroopa sinise vihmavarju alla, olid meil selged ainult kõige üldisemad sihid: vabaneda Moskva haardest, taastada ja kindlustada omariiklus, saada majanduslikult jalad alla, teha lõpp venestamisele ning kindlustada sellega eesti keele ja kultuuri püsimine. Vabadus ja demokraatia meie lipukirjal oli õilis tulevikupüüdlus, mille igapäevapoliitikas teostumise viis tuli alles avastada. Võrdsusest ja sotsiaalsest õiglusest ei olnud sobiv rääkidagi – nende sõnade tähendus oli nõukogulikus kõnepruugis täielikult pilastatud. Inimõigused kuulusid toona läänelikku retoorikasse, mille õiget tähendust siinpool raudset eesriiet ei osatud ettegi kujutada.
Põgeneda minevikust
Kohe iseseisvuse taastamise järel oli Eesti võimeline kiireks stardiks tulevikku. Eesti edu oli rajatud reformide julgusele, välise toetuse kindlustamisele ja võimalikult lollikindlatele, lihtsatele, vähest ressurssi nõudvatele, kuid muutustele kindlat suunda rajavatele lahendustele. Et võimalikult kiiresti saavutada ühiskonna isetoimivus, asendati plaanimajandus üleöö vabaturu nähtamatu käega. Et vabaneda Venemaa haardest, avati piirid ja uksed lääne kapitalile.Et äratada inimestes ettevõtlikkust ja tegevusjulgust, sisendati ameerikalikku usku, et igast filoloogist võib saada miljonär.
See oli minevikust põgenemise, mitte rahuliku tulevikku suundumise loogika. Garantiid päralejõudmiseks ei andnud keegi, ja minevik oli hirmutavalt lähedal. Praegu võime ja peamegi arutlema selle üle, kas me pole neid kiireid samme tehes mõnel otsustaval pöördel kaugenenud olulistest sihtidest, mistõttu peaksime uuesti kaarti vaatama, oma asukohta täpsustama ja oma edasist liikumisteed kaaluma.
Mulle tundub, et Eesti on ühe oma arengu olulise pöördekoha juba märkamata jätnud ja üheksakümnendate algul paika pandud teel otse edasi kihutanud, selle asemel et vajalikul hetkel õiges suunas rooli keerata. Pöördehetk oli minu arvates käes aastatuhande vahetusel. Mäletame kõik seda aega. Õhus oli muutuste ootus, millenniumi-ärevus tegi inimesed uutele ideedele vastuvõtlikuks. Eesti avalikkus oli üles ärritatud “kahe Eesti” diskussioonist ja raudtee erastamisel tekkinud vastasseisudest. Poliitikud tegid Euroopa Liitu astumise ootuses lühemaid, keskpikki ja päris pikki arengukavasid. Teadlased töötasid välja Eesti jätkusuutliku arengu põhimõtted (SE21) järgmiseks kolmekümneks aastaks. Mitte-eestlaste integratsioonikavad lubasid loota positiivset lahendust venekeelsete eestimaalastega seotud probleemidele. Arutati haldusreformi variante. Lepiti kokku haridusstrateegia põhimõtetes.
Saatuslik möödasõit
Miks siis ebaõnnestus see just nagu juba alustatud pööre uuele, jätkusuutlikku arengut tõotavale rajale? Miks pole meil praegu ei haridusstrateegiat ega haldusreformi, miks vaevleme visioonipuuduses ega tea ikka, kuidas leida mõistlik lahendus integratsioonile? Miks on juba kaua aega tagasi ennustatud majanduslangus jõudnud kätte enne, kui sai teoks pööre teadmistepõhise majanduse suunas, mida kavandati juba 2002. aastal vastu võetud Eesti teaduse arengustrateegias? Miks ebaõnnestus euroalaga liitumine, mis oleks praegu andnud meile kriisile vastupanekuks hoopis kindlama jalgealuse? On tore taas lauldes kinnitada oma truudust isamaale, kuid veel toredam oleks, kui me saaksime seda teha, silme ees kindel tulevikuvisioon.
Esimene tagasilöök tuli 2001. aasta presidendivalimistel, millele eelnes reforme kavandanud valitsuse kokkuvarisemine erakondliku egoismi tagajärjel. Ühiskonna emotsionaalne valmisolek arenguraja korrigeerimiseks oli aga nii suur, et “uue poliitika” loosung sai 2003. aasta valimistel vastupandamatu veetluse. Ka “uue poliitika” loosungi hale läbikukkumine ei suutnud tappa rahva seas ärganud muutuste ootust – seda tuldi veel kord kinnitama 2006. aasta presidendivalimistel. Täna peame aga tunnistama, et seegi lootus on sumbumas sambasõdadesse.
Meie hädade juur tundub peituvat mitte väljaspool, vaid meis endis, meie identiteedi nõrkuses ja siit tulenevas väheses julguses teha otsustav lahtihüpe minevikust. Ma ei mõtle sellega mitte loobumist ikka veel poolikust mälutööst – minevikuvarjude päevavalgusse toomine ja minevikupainete võitmine on identiteedi karastamise paratamatu osa. Läbitöötamata, kriitiliselt mõtestamata minevikukogemus on kui klimp kurgus ja pomm jalus.
Kuid kiiresti muutuvas maailmas vajame lisaks mineviku mõistmisele keskendumist nüüdsetele väljakutsetele. Eesti tulevikule mõeldes ei pääse me karmist olemasolu dilemmast: kas suudame väheneva ja vananeva rahvastikuga tegutseda oma inimeste jõul senisest kaks korda targemalt ja viljakamalt kõigil aladel – haridusest ja tervishoiust tööstuse ja põllumajanduseni – või peame hakkama end ette valmistama mustaks stsenaariumiks, kus mitte Venemaa tankid, vaid omaenda majandushuvide surve hakkab ohustama eesti rahva, eesti keele ja kultuuri tulevikku sellel Läänemere-äärsel kivisel maalapil? Kuidas saada kaks korda targemaks ja jõudsamaks?
Aega ei ole palju – veel vaid põlvkonna jagu. Selle põlvkonna jagu, kes praegu koole lõpetab, olles sündinud ja saanud hariduse vabas Eestis. See on laulva revolutsiooni põlvkond – arvult suurim, mõtetelt vabam ja tahtmistes julgeim üle aegade. Kui see põlvkond saab innustust ja võimalust Eesti tuleviku ehitamiseks, on meil lootust. Kuid kas praegune Eesti ühiskond, meie poliitika, meie elukorraldus pakub seda innustust? Kas Eesti on avatud oma tiibades maailmatuuli tundvate noorte uuendusmeelsusele? Või sumbub see hoog madalalaubalisse tarbimiskultusse, poliitilistesse mängudesse, bürokraatlikku keskpärasusse, rahvusliku kitsarinnalisuse kammitsaisse?
Ripatsiks muutunud riigikogu
Eesti on suutnud teha oma arengus julgeid läbimurdeid tulevikku. Meenutagem: iseseisva riigi taastamine, kui suur osa maailma juhtpoliitikutest ei pidanud seda võimalikuks ega soovitavakski; Eesti krooni kehtestamine vastu kõikide ettevaatlike ekspertide kõhklusi, sügava majanduslanguse ja sotsiaalse ning ökoloogilise katastroofi äärelt majanduskasvu kiirteele välja rabelemine, Tiigrihüpe infoühiskonda, NATO ja Euroopa Liidu kaitsvatest väravatest läbi lipsamine enne nende taas lukku langemist. Nüüd vajame eneseületuslikku pingutust uueks tõkkeid ületavaks spurdiks.
Me oleme küll seitsmeteistkümne aastaga jõudnud üles ehitada erakondade süsteemi ja restaureerida demokraatliku riigivõimu fassaadi, kuid meie riigi kodanikud ei usalda hästi selle fassaadi taga toimivat võimu ega tunne end osalisena selle võimu teostamisel. Meediavabaduselt oleme maailmas esirinnas. Kuid demokraatia toimimine ei saa olla rajatud ainult meediale. Oleme piisavalt kogenud, et avalikkuse hääl ei suuda mõjutada võimu teostajate reaalseid otsuseid. Valimised, mis peaksid olema nii erakondadele kui ka oma volitusi lõpetavatele võimukandjatele tõsiseks aruandluseks ja eksamiks avalikkuse ees, on muutunud võistluseks kampaaniakarnevalile raha kulutamises. Rahva poolt valitud kogude tegevus on allutatud erakondlikele võimuambitsioonidele.
Isegi riigikogu, selmet olla parlamentaarseks tribüüniks, mille kaudu rahvaesindajad toovad võimukoridoridesse oma valijate tahte ja avavad riigivalitsemise avalikule kriitikale ja kontrollile, on muutunud täitevvõimu ripatsiks, kellelt enam ei oodatagi tõsistes vaidlustes küpsenud valikuid riigi arengu põhimõttelistes küsimustes. Selle heaks näiteks on praegune eelarvekriis, kus loomulik rahastamise prioriteetides kokku leppimise koht oleks riigikogu, mitte suletud uste taga töötav “krokodillide komisjon”. Mitmed riigikogu poolt vastu võetud olulised strateegiad on täitevvõimu jaoks jäänud lihtsalt paberiks, mida eelarvekavasid tehes ja investeeringuid planeerides ei meenutatagi (näiteks sobivad siia jätkusuutliku arengu strateegia „Säästev Eesti 21“, Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon, Eesti teaduse, rahvusringhäälingu, energeetika ja muud pidulikult Toompea saalis vastu võetud arengukavad).
Väiklus või kaugelevaatamine?
Demokraatia arenguks ei piisa üleskutsetest. On vaja seadusandlikke samme, mis tagaksid tõhusa parlamentaarse järelevalve täitevvõimu üle ning annaksid avalikkuse häälele ja kodanike algatustele reaalse jõu. Kuna meie demokraatlik kultuur on nõrk, peaks seadustega tagama kodanikuühiskonna, sealhulgas poliitiliselt sõltumatute mõttekodade ja eksperdigruppide kaasamise riigi arengu jaoks otsustavate valikute tegemisse ja meie kõigi igapäevaelu oluliselt mõjutavate muutuste ettevalmistamisse.
Ajale on jalgu jäänud riigi ülesehitamise algus-ajal loodud kulukas ja väheefektiivne haldus-süsteem. Parteilisteks feodaalvaldusteks muudetud ministeeriumid pole võimelised koostöös lahendama keerulisi mitut valdkonda läbivaid probleeme. Paljud vallad on võimetud toime tulema nende õlgadele langeva üha suurema kohustuste koormaga.
Maakonnad on kaotanud oma riiki omavalitsustega sidustava funktsiooni. Soiku jäänud haldusreformi jätkamisele peaks eelnema tõsine avalik arutelu selle üle, milleks me vajame oma riiki, mida ootame riigivõimult, mida omavalitsustelt, milliste vajaduste rahuldamiseks oleks aga parim toetada kolmanda sektori võrgustike ja eraalgatust. Kui usaldaksime rohkem omaenda riiki ja omaenda inimeste omaalgatust ja võrgustikel põhinevat koostööd, piisaks Eestile võib-olla kaks korda vähematest ministeeriumidest ning neli korda vähematest valdadest, kellel oleks siis ka rohkem vaimujõudu ja ressursse juhtida Eesti elu mitte pisiasjaliste ettekirjutuste, vaid kaugele nägeva arendustegevuse teel.
Virtuaalne koolisüsteem
Kõige olulisem känd, mille taha takerdub meie tulevik, on aga hariduskorraldus. Vaatamata tippkoolide tublidusele ja rahvusvaheliste edetabelite lohutavusele, pole meie koolisüsteem suutnud jagu saada ei massilisest laste koolist väljalangemisest, ei haridussüsteemi piirkondlikust ja funktsionaalsest tasakaalustamatusest. Aastaks 2001 oli kodanikuühiskonna aktiivsel osalusel valminud haridusstrateegia “Õppiv Eesti”, mille põhiideeks oli õppijakeskse integreeritud haridus- ja arendusmudeli kujundamine.
Valitsuse vahetumisega 2002. aasta talvel visati see tarbetu paberina uue haridusministri prügikorvi. Uut visiooni pole sellest möödunud seitsme aastaga suudetud luua, vaidlustel ei paista lõppu. Samas on õppijate vähemaks jäämine, õpetajate puudus, venekeelse kooli integreerimise raskused ja noorte huvipuudus Eesti majanduse arengu võtmealade vastu tõsi-asjad, mille tagant nähtub üks hoopis suurem probleem – meie haridussüsteemi võimetus vastata Eesti ühiskonna suurimale väljakutsele: kuidas korvata rahvastiku vähenemist iga inimese võimete maksimaalse arendamisega ning valmistada noori ette intensiivse ja innovaatilise majandusega teadmusühiskonnas tõhusalt tegutsema ja arukalt elama.
Olukorras, kus tänu Tiigrihüppele muutus nii noortele kui ka vanadele kiiresti harjumuspäraseks infotehnoloogia kasutamine igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, on kool ja haridussüsteem ise selle võimaluse kasutamisel sulgunud keskajast muutumatu klassitoa-tahvli-õpetaja-õpilase suhete raamidesse.
Miks ei võiks Eesti riik olla valmis uueks Tiigrihüppeks, andes igale õppida soovijale võimaluse leida endale virtuaalses koolitoas parim õpetaja ja sobivaim õppimisrütm? Ühendades Skype’i, Regio ja Playtechi loomisel saadud kogemused, oleksid meie tarkvaragurud kindlasti võimelised pakkuma haridusinnovaatilise terviklahenduse Second Life’i taolise Eesti virtuaalse koolitoa loomiseks, mis vabastaks nii õppijad kui ka õpetajad traditsioonilise koolitöö ajalistest, ruumilistest ja sotsiaalsetest piirangutest ja kujundaks seeläbi Eesti jaoks uue võimsa intellektuaalse energia allika. Radikaalse infotehnoloogilise haridusinnovatsiooni jaoks vajalikud ajud ja kogemused on Eestis olemas, vaja oleks ka riigi tahet nii investeeringute kui ka seadusandluse kaudu sellesse panustada.
Olen kindel, et lokaalsete hariduskeskustega ühendatud, reaalsete õpitubadega integreeritud innovaatiline üle-eestiline haridusruum aitaks lahendada nii loodus- ja täppisteaduste defitsiidi, tööturu nõetele vastava hariduse paindlikkuse, venekeelse kooli lõimimise kui ka hariduse piirkondliku ebavõrduse umbsõlmi.
Eesti ellujäämine maailmamajanduse turbulentsides ja taas kerkivas külma sõja hinguses ei sõltu rahast ega masinatest, vaid meie võimest kasutada ja arendada parimal viisil oma rahva moraalseid, sotsiaalseid ja intellektuaalseid ressursse.
Toimiv demokraatia, sidus ühiskonnakorraldus ning haritud, uuendusmeelne ja koostöövõimeline rahvas on nii teadmistepõhise majanduse kui ka turvalise riigi alus. Eesti mõju maailmas ja maailma tahe Eestit ohtudes kaitsta on seda suurem, mida targemad oleme ise oma probleemide mõistmisel ja lahendamisel.
