Mark Solonin: noor venelaste põlvkond näeb ükskord normaalseid raamatuid N Liidu ajaloost
Eile rahvusraamatukogus toimunud ajalookonverentsil „Teine maailmasõda – tegemata järeldused” esinenud Vene ajaloolane Mark Solonin on vapustanud oma kodumaad ajalooraamatutega, mis käsitlevad Nõukogude Liidu Teise maailmasõja eelseid sõjaplaane ja Punaarmeed sõja esimestel kuudel. Nende raamatute trükitiraažid on ületanud kokku 200 000 eksemplari künnise. Mark Solonini sõnul Venemaal alles alustatakse Teise maailmasõja tegelikku tundmaõppimist.
•• Vene ajaloouurijad kurdavad, et arhiivid on uurijatele suletud. Samal ajal põhinevad teie julged käsitlused Teisest maailma-sõjast dokumentidel. Kas siin ei ole vastuolu?
Arhiivid on tõepoolest suletud. Ajaloolased toetuvad oma uurimistöös siiamaani neile fondidele, mis muutusid avalikkusele ligipääsetavaks eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses. Sellest, mis siis avalikuks tehti, on küllalt, et saada aru, mida seltsimees Stalin kavatses. Oma käsitlustes toetun ma kuuele dokumendile, mis käsitlesid Punaarmee strateegilisi plaane 1940. ja 1941. aastal. Läänt plaaniti rünnata Lvivi ja Białystoki sillapealt. Poolat neis plaanides ei nimetatud, seda riiki kutsuti seal kindralkomissariaadiks. Olen käes hoidnud Aleksandr Vassilevski kalligraafilise käekirjaga kirjutatud strateegilise planeerimise nõupidamise protokolli, mis oli adresseeritud Stalinile ja Molotovile. Ühe lehe teisele poolele oli kindral Nikolai Vatutin teinud märke „alustada 12.05”. Ilma aastaarvuta. Millal oleks pidanud algama sissetung läände, on raske vastata. Sissetungi fakt oleks kindel tõend sissetungi kohta. Nii mõndagi saab Nõukogude Liidu juhtkonna kavatsustest selgemaks pärast arhiivide avanemist.
Arhiivid on muidugi probleem. Piiratud on ligipääs kaitseministeeriumi alluvuses olevate arhiivide dokumentidele. Näiteks tribunalide materjalidele ei pääse ligi. Neid toimikuid, kus on tribunalide materjalid sees, ei anta üldse välja. Ligi ei pääse föderaalse julgeolekuteenistuse arhiivile, välisministeeriumi arhiivile. Praegu käib mul kirjavahetus välisministeeriumi arhiiviga, kes ei taha mulle välja anda teatud dokumenti. Sellealase kirjavahetuse olen üles pannud oma koduleheküljele, seda saab sealt vaadata. Nõuan neid mulle vajaminevaid dokumente kas või kohtu kaudu. Lahendus tuleb leida. Meil on siiamaani salastatud dokumente, mis on enam kui seitsekümmend aastat vanad. Paljud Stalini tegevusega seotud dokumendid on sattunud presidendi arhiivi, aga seda pole Venemaa arhiivide loendis üldse olemas. Nende numbreid ei ole isegi Moskva telefoniraamatus. Niikaua kui arhiivid pole avatud, ei saa me ka sõja kohta täit tõde teada. Ehk meie lapselapsed jõuavad ükskord sinnamaani.
•• Oma äsja ka eesti keeles ilmunud raamatus „25. juuni 1941: rumalus või agressioon?” väidate senitundmatutele materjalidele tuginedes, et pärast Saksamaa kallaletungi juunis 1941 ründas Nõukogude Liit esimesena Soomet, selle asemel et hakata Saksamaale vastu. Millist vastukaja on sellised käsitlused leidnud Soomes?
Oma raamatus ma ei eita, et Soome oli Saksamaa liitlane ja valmistus sõjaks Nõukogude Liiduga. Soome kavatses kasutada olukorda ja võtta revanš pärast Talvesõda. Sõda oleks puhkenud tõenäoliselt nii või teisiti. Kuid Soome ründamine 25. juunil oli rumal kingitus. See tegi Soomele sõtta astumise sisepoliitiliselt kergeks. See, et Nõukogude Liit ründas esimesena, näitas, kuidas ta vaatles pärast Talvesõda märtsis 1940 sõlmitud rahulepingut. See paistis Moskvale kui ajutine vaherahu, millest ei pea kinni pidama. See on rahvusvahelise õiguse plaanis väga tähtis seik. Ma ei välistaks, et Soome ründamine võis olla sakslaste provokatsioon. Stalinit oli väga kerge provotseerida. Mis puutub minu käsitluse Soome-poolsesse vastuvõttu, siis sellealane kontakt mul puudub. Diskussiooni ei toimu. Minu raamatud on ilmunud lisaks Venemaale Eestis, Leedus ja Poolas. Soomlastele pole nad seni huvi pakkunud.
•• Venelased peavad oma Suurt Isamaasõda võitluseks fašismi vastu. Miks on nende jaoks samasse patta pandud sõda Soomega, mis oli tollal üks vähestest Euroopa demokraatlikest riikidest?
Soome oli tõepoolest demokraatlik riik, nii nagu üks riik seda sõja raskustes olla saab. Mõned Saksamaa liitlased, nagu Ungari või Rumeenia, olid just nagu natsiriigi filiaalid. Soomlased olid omal maal peremehed, nad keeldusid tapmast juute. Sõda Soomega ja selle käsitlus Venemaal on ainult üks väike tahk probleemist. See on osa väärkäsitlustest, mis on Venemaal Teisest maailmasõjast.
•• Teil on oma seletused sõja sõlmpunktidele.
Sõja alguse kaotustel on sotsiaalpsühholoogilised põhjused. Muidugi ei tahtnud venelased surra Stalini ja kolhooside eest. Kuid tahtmine ja suutmine on kaks eri poolt. Sõdureid ei õpetatud välja ja mis motivatsioonist saab rääkida, kui sõdur tunneb ennast märklauana. See oli ilma motivatsiooni ja ettevalmistuseta armee. Sõja esimeste päevade jooksul pudenes ta laiali. Tohutu palju tanke ja lennukeid, mille varumiseks oli pingutatud aastaid, kaotati vaenlasele paari nädalaga. Mul on raamat, Mille pealkiri on „22. juuni ehk millal algas Suur Isamaa-sõda”, ja seal ma püüan vastata küsimusele, millal siis Punaarmee hakkas lõpuks normaalselt sõdima. Ka sellel pöördel on sotsiaalpsühholoogilised põhjused. Ma pakun selle pöörde ajaks 1942. aasta lõppu, kui Punaarmee kaotuste struktuur muutus normaalseks, kui nii võib üldse väljenduda. See toimub siis, kui kaotatutest moodustavad ühe neljandiku tapetud ja kolm neljandikku haavatud. Enne seda moodustasid enamiku vangilangenud ja deserteerinud. 1941. aasta lõpuks oli Punaarmeest 3,8 miljonit inimest sõjavangis. 700 000 oli desertööre. Seega saab ka Suure Isamaasõja alguseks pidada 1942. aasta lõppu.
•• Kuidas suhestub teie looming Viktor Suvorovi omaga?
Suvorov kirjutas oma põhilise teose „Jäälõhkuja” 1986. aastal, 24 aastat tagasi. Ta sai kasutada vaid ühte tuhandikku sellest dokumentatsioonist, mis on minu käsutuses. Tal on palju arutlusi, mis põhinevad vaid kaudsetel tõenditel. Seetõttu sündiski „Jäälõhkuja” kui kunstiline publitsistika. Aga seal on olemas hüpotees, mis leidis tõenduse. Paljud uued ilmsiks tulnud faktid asetuvad täpselt oma kohale nagu padrun püssirauda, toetades Suvorovi hüpoteesi.
Tal on „Jäälõhkujas” ka palju tarbetuid arutlusi tankidest ja lennukitest. On möödalaskmisi, millega Suvorov andis pahatahtlikele kriitikutele põhjust tulla enda teooriatele kallale. Teda rünnatakse sageli. Seevastu mind ja minu teoseid vaikitakse maha. Venemaal pole ühtegi teist sotsiaalset nähtust, mis oleks sama vähe muutunud kui ajaloo kirjutamine. Meil teevad ajalugu needsamad inimesed, kes kirjutasid Nõukogude ajal partei ajalugu. Samaks on jäänud dekaanid, peatoimetajad. Muutunud on vaid see, et kui varem olid nad kuuekümnesed, siis nüüd on nad saanud kaheksakümnesteks. Praegu on nad juba nii vanad, et ei suuda isegi oma konspekte avada. Aga nad suudavad luua endale väärilise asenduse. Üks minu tuttav kaitses hiljuti Peterburi ülikooli ajalooteaduskonnas doktoriväitekirja teemal, mis oli seotud sõjategevusega 1941. aastal. Tal on seal pikk bibliograafia teostest, mis sel teemal on kirjutatud, 650 autorit, ja minu raamatuid seal pole. Küsisin talt, miks nii. Tema vastas, et teadusnõukogust tuli tungiv soovitus lisada töösse Solonini seisukohtade kriitika. Tal õnnestus see suure vaevaga tagasi tõrjuda. Venemaa akadeemilistes ajalooringkondades on välja kujunenud taktika, mille kohaselt minu uurimusi ignoreeritakse. Suvorovi töid rünnatakse, kuid minu raamatute puhul tehakse nägu, et neid pole olemas. Samal ajal käib Venemaa blogides ja ajakirjanduses väga elav keskustelu minu teoste üle. Ka mu koduleheküljel käib rohkesti külastajaid, mõne materjali lugejaid on tuhandetes.
•• Kuidas suhtuda Venemaa kaitseministeeriumi mai alguses esitatud täpsustustesse, et Nõukogude Liit kaotas Teises maailmasõjas 26,6 miljonit inimest ja neist 8,8 miljonit olid sõjaväelased?
Kaitseministeerium on alates 1990. aastatest avaldanud samu arve, väites, et tegemist on täpsustatud andmetega. Midagi neis oluliselt ei muutu, need on arvud, millel pole midagi ühist reaalsusega. Kaotuste hindamist tehakse väljaarvamise, mitte summeerimise teel. Aluseks võetakse 1939. ja 1945. aasta rahvaloendus, kuigi on teada, et sõjaeelseid rahvaloendusi võltsiti ja need on suvalised arvud. Andmed on saadud võimu tellimust täites, et oleks võimalik välispoliitika alal survet avaldada. Nii leitigi Stalini ajal, et hukkunuid oli kokku seitse miljonit, Hruštšovi ajal, et 20 miljonit, ja Gorbatšovi ajal 27 miljonit. Minu arvestuste kohaselt vähenes tsiviilelanikkond okupeeritud aladel kuue miljoni elaniku võrra, kelle hulka on arvatud sõjavangid. Nii et tsiviilisikuid võis hukkuda viis miljonit, kellest üle kahe miljoni olid juudid, kelle natsid tapsid. Sõjaväelastest hukkunuid kokku lugedes arvestasin ma mobiliseeritute koguarvuks 34 miljonit. Neist lahutasin maha demobiliseeritud, tööpataljonidesse suunatud, haavata saamise tõttu reservi arvatud. 600 000 oli neid, kelle NKVD sõjaväes arreteeris. Tribunalid lasid maha sadu tuhandeid. Minu arvestuste kohaselt langes rindel 11 miljonit inimest. Ametlikult pakutud hukkunute arv on näpust välja imetud, kuid ka tegelik arv on tohutult hirmuäratav.
•• Kuidas te suhtute teooriatesse, et Venemaal oli reaalselt olemas kindralite vandenõu, mis plaanis Stalini võimult kõrvaldada?
Kui rääkida Mihhail Tuhhatševski ja teiste sõjaväejuhtide hävitamisest, siis 1937. aasta repressioonid pole päriselt minu ala. Ma olen siiani tegelenud enamasti ikkagi sõja alguse ja -sõjaeelse ajaga. Ka ei innusta mind eriti vandenõuteooriad. Suhtun nendesse skeptiliselt, kui neile ei ole dokumentaalset kinnitust. Tean, et on olemas hüpotees kindralite vandenõu kohta, mis vallandaski Stalini repressioonid armee juhtkonna vastu. Olen pigem selle hüpoteesi vastane. Vandenõu, ma arvan, ei olnud, kuid oli võimuvõitlus Stalini ümbruskonnas, kõrgemate sõjaväelaste vahel. Ühed olid Saksamaa vastased ja teised orienteerusid koostööle Saksamaaga. Tuhhatševski oli viimasena nimetatute hulgas. Selles, et Stalin hävitas Tuhhatševski ja tema ümbruskonna ning orienteerus ise koostööle Saksamaaga, pole midagi imelikku. Ta ju kritiseeris Trotski suhtumist talurahvasse. Pärast seda, kui Trotski oli võimult kõrvaldatud, tegi Stalin just seda, mida Trotski plaanis: viis ellu kollektiviseerimise, millega sundis talurahvale peale uues vormis pärisorjusliku korra.
Kindralite vandenõust on räägitud ka seoses 1941. aasta kaotustega, mille kohta on palju igasuguseid näiteid. Tegelikult valitses ka Stalini ajal nõukogulik korralagedus, mis oli veel hullem igasugusest vandenõust. Samal ajal aga on olemas fakte, mis ei klapi, ei ole seletatavad hoolimatuse ja lohakusega. Olin vapustatud, kui sain dokumentidest teada, et sõja alguses oli Lääne sõjaväeringkonnas varutud lennukibensiini koguses, mis võimaldas teha vaid neli-viis väljalendu.
Või kui mõelda, et vangi langes kokku 46 Nõukogude armee kindralit. Aga need on teemad, millega pole mõtet spekuleerida, kuni arhiivid on suletud.
•• Millega tegelete praegu?
Kirjutan pikemat ja põhjalikumat raamatut lennuväest enne sõja algust. See on jätkuks minu teosele „Rahulikult magavatel lennuväljadel”, mille teemasid ma arendan ja täpsustan. Selles raamatus tegelen väljaõppe küsimustega. Tundub, et pean revideerima mitmeid oma seisukohti, mida olen avaldanud oma varasemates raamatutes. Töötan dokumente läbi. Olen leidnud dokumendid, mille järgi jagati hävituslenduritele nende koolituse ajal padruneid. Kui jagada need padrunid lendurite vahel ja arvestada lennukikuulipilduja laskekiirust, tuleb välja, et üks lahingulendur sai poole aasta jooksul õppelaskmiste ajal vajutada päästikule neli sekundit. Dokumentidest ilmneb, et ühes lennuväediviisis oli poolaastaks ette nähtud bensiin juba maikuuks otsas. Sõdureid lihtsalt ei õpetatud välja, ettevalmistusega olid lood halvad.
•• Oma uurimustes toetute faktidele, kuid ometi olete kogenud poliitika survet ajaloo mõistmisele. Kui ettevaatlikuks teeb teid asjaolu, et ka siin olete poliitikute poolt ellu kutsutud konverentsil?
Minu kutsujad on tasunud minu sõidu ja siin elamise eest. Selle raha eest ma ennast veel maha ei müü. Selle eest, mis ma olen kirjutanud, pole ma kahjuks veel saanud ei dollareid ega naelu. Ma ei ole veel oma elus midagi kirjutanud tellimise peale. Oma esimese raamatu kirjutasin oma kuludega.
Eluloolist
Mark Solonin
•• Sündinud Samaras, kus elab siiamaani.
•• Hariduselt lennundusinsener.
•• Esimene raamat valmis aastal 2003 ja kandis pealkirja „Tünn ja vitsad”. Pealkiri on kujundlik: tünn oli stalinlik impeerium ja tema tohutu armee ning vitsadeks olid hirm ja vägivald, mis tünni koos hoidsid. Tünn koos vitsadega oli esmapilgul tugev ehitis, kuid kukkus kokku pärast esimest saadud lööki.
Solonin pakkus oma raamatu käsikirja 32-le Venemaa kirjastusele, kuid kõik vastasid eitavalt. Viimaks kirjastas teose pisike kirjastus Lääne-Ukrainas. Alles seejärel andis raamatu välja kirjastus Jauza, mis on teinud raamatust kokku kümme tiraaži. Jauzas avaldatud raamat kandis juba pealkirja „22. juuni”.
•• Peale oma raamatute on Mark Solonin kirjutanud ka kirjastuses Jauza välja antavate artiklikogumike tarbeks, mis kannavad pealkirja „Viktor Suvorovi tõde”.
•• Mark Solonin on sage esineja raadiojaamas Ehho Moskvõ.
•• Eesti keeles on välja antud Solonini raamatud „22. juuni 1941. Katastroofi anatoomia” ja „25. juuni 1941: rumalus või agressioon?”.
•• Peale vene keele on Solonini raamatud ilmunud eesti, leedu, poola ja slovaki keeles.
•• Eestis viibis Mark Solonin seoses esinemisega konverentsil „Teine maailmasõda – tegemata järeldused”, kus osales ajaloolasi Eestist, Venemaalt, Iisraelist, Slovakkiast ja USA-st. Peale selle pidas Mark Solonin avaliku loengu Tallinna ja Tartu ülikoolis.
•• Mark Solonini kodulehekülg: www.solonin.org.
