Marko Lepik: kes maksab orjad, tellib muusika
Neile, kes end tarbijana kaasaegse industriaalse „loomatootmise" varjupoolega ja teiste globaalsete eetilise tarbimise vajadustega varem kurssi on viinud, oli see aga korraga nii jõle kui ka suurepärane teade. Neil oli muidugi nilbe kuulda järjekordsest „partiist" homo sapiensi rüvetatud teise loomaliigi lastest. Heaks pooleks oli aga sotsiaalmeedias ühine kergendusohe: „Lõpuks ometi on see ka Eestis avalik."
Toimunu ei ole paraku midagi erilist. See on miski, mida kaasajal läbi „tooteturunduse" ja akendeta seinte hoolega varjatakse. See, kui pärast skandaali paar töölist tööta jäävad ning linde rohkem sellest konkreetsest prügikastist ei leia, ei likvideeri kogu industriaalse „loomatootmise" absurdi ja õuduseid. Meie vanaemad ei kujuta ilmselt üldse ette, mis 21. sajandil loomadega Lääne naudingsöömise nimel tegelikult tehakse. Ei kujuta lapselapsedki. Ei taha lihtsalt kujutada, kuigi aimdus on. Vaimne pilt humaansest väiketalust aga asendab kenasti tehaste reaalsust.
1999. aastal püüdsin USA ülikoolikaaslastele avada, mis ja miks olid NSVLi küüditamised. 2005. aastal püüdsin Nõukogude Liidu vägivaldset reaalsust peegeldada kaasdoktorantidele ja -magistrantidele Londonis, kes läänenoorelikult vaimustunult teoreetilist stalinismi ja marksismi ülistasid.
Esimese variandina ignoreeris teine pool uut šokeerivat infot täielikult ja jätkas lihtsalt vanal vektoril, veelgi veendunumana oma mõttevoo õiguses. Seda tunnevad loomadevasteid jõledusi paljastavad aktivistid ja psühholoogid tagasilöögi efektina, mis on kaitsva eitamise lähisugulane. Muide, see hakkab vähemalt pooltega lugejatest toimuma ka nüüd.
Teise variandina tekkis valus - aga tühi, mitte intellektuaalselt rikas - vaikus, mille sotsiaalset süüd, grupiharmoonia ja homogeensuse lõhkumise vastutust kandis sõnumitooja reaalsusest. Seda pehmelt öeldes ebameeldivat infot oligi neil teises inforuumis kasvanuna raske seedida. Ka intelligentses ja haritud inimeses käivitub sellises olukorras kogu minapildi kognitiivse kaitse arsenal. Selle vastu saab, aga selleks on vaja pingutust, mõistmist ja enesekaastunnet.
Industriaalne loomapiinamine on argipäev
„Kui tapamajadel oleks klaasist seinad, oleksid kõik taimetoitlased," arvas armastatud muusik Paul McCartney. Hooliva arvamusliidri unistatud klaasist seinad suurtele tapamajadele hakkavad vaikselt valvekaamerate näol näiteks Inglismaal ja Prantsusmaal tekkima. Tundvate, emotsionaalsete ja sotsiaalsete indiviidide rüvetamine ja nende piinamist süstematiseeriva tööstuse töötajates vältimatult tekkiva kliinilise ärevuse ja depressiooni väljaelamine loomade peal on tänu varjatud uurimistele leidnud veenvat kinnitust mitmetes Lääne riikides, sealhulgas naaberriigis Soomes. See on käivitanud mõned progressiivsemad muutused, sest see ei ühti ilmselgelt meie kirjutatud ja kirjutamata pere-, kogu- ja ühiskondlike väärtustega.
Hirmunud ja stressis loomade piinamine, hooletu kohtlemine ja mõnitamine on aga suure industriaalse „loomatööstuse" argipäev. Sellest süüdistusest saame säästa vaid Lääne tsivilisatsiooni praegusesse punkti kasvada aidanud väiketalunikest eetilisi loomapidajaid, keda suurtööstused omakorda ärist välja suruvad. Õhku jääb küll problemaatiline narratiiv armastatud sõbra ritualiseeritud humaansest mõrvast, mida toetab uskumus, et teisiti ei saa, sest seni on aastatuhandeid nii tehtud. See, kuidas muuhulgas tänu teaduse arengule 21. sajandil juba saab küll, ja seda tuleks jõudu mööda tõsiselt võtta, mitte pioneere demoniseerida, on eraldi loo teema.
Oleme oma väärtustega vastuolus
See, et elus linnud satuvad prügikasti, on standardse hoolimatuse ja elusolendite objektistamise ilming. Aitab ka koonduslaagritest tuttav distantseeriv keelekasutus: "partii", mitte linnud; "toore", mitte tibud; „humaanne hukkamine" ja „matseratsioon", mitte elushakkimine; „mis", mitte kes. Loomade piinamist peame kollektiivselt aga lubamatuks. Ometi toetame rahaliselt organisatsioone, kes seda meie maitsenaudingute - mitte näljavaeva leevendamiseks - tagamiseks meie eest teevad. Kuidas me selle kübaratriki iga päev peegli ees ära teeme?
Selle vastuolu psühholoogiliseks lahendamiseks kasutatavad eitus ja tuimestamine on ühed lihtsamad sisemise emotsionaalse lahenduse edasilükkamise vormid. Tuttavatest maitsetest ju nagu loobuda ei tahaks. Loobuks peaaegu nagu rahvusest või identiteedist. Aga vastuvõetamatult toimiv masin tundub samuti peatumatu. Lihtsam on edasi elada võimalikult vähe informeerituna ja eeldada, et midagi hullu pole, äkki olid ikka vaid üksikjuhtumid. Nii loogika kui ka ülekaalukad tõendid üle maailma ütlevad, et see ei ole aga tõsi. See on soovmõtlemine.
Lapsi kasvatame sõnades loomadest hoolima
Enamik inimesi arvavad end ratsionaalselt arutledes loomi armastavat. Reaalsuses on see aga irratsionaalsuse ja rea kognitiivsete moonutusmehhanismide ning eitustega palistatud. Nii kingib enamik toidutarbijaid iga päev oma raha loomatehastele, mis käsitsevad elusolendeid puuhalgudena. Ekslikus arvamises, et teisti ju ei saa.
Värske „avastus" konkreetses Loo asula pisijuhtumis šokeerib keskmist meediatarbijat lihtsalt üheks nädalaks või kuuks, ja seejärel pääsevad võimule baastungid. See kõik on arenenumas Läänes käidud tee. Uut heroiinisüsti nõudev, lapsepõlvest ehitatud minapildi rebenemise kaitsele heitev eitus. Kellel veab, saab kaaskodanike vihast välja tegemata emotsionaalselt ja moraalselt kasvada ja lahendusi otsida. Seda siis kas väiketalunikke toetades, tarbimise struktuuri muutes, terveid loomseid tootegruppe välja lülitades või ka ise alternatiive luues.
Kellel ei vea, suunab viha sõnumitoojatele, pannes selleks kõrvale oma loomuliku kaastunde ja headuse.
Talleggi viimased kommentaarid lubavad arvata, nagu lömastataks tööstustes elusalt ja „humaanselt" vaid 1% linde. Korraks lohutav number. See on pooltõsi. Tallegg nimelt tegeleb anno domini 2017 vaid lihaga ja süüa kõlbavad isased ka. Reaalselt aga hakitakse sõsartööstusharus ehk munatootmises elusalt kõik või suurem osa isaseid tibusid ehk rohkem 50% kanti.
Seda väldivad vaid need väiketootjad, kes püüavad humaansust päriselt säilitada, gaasikambreid ja hakkemasinaid vältida, püüdes kuketibusid näiteks maaelanikele tasuta laiali jagada. 15 000 ülejääva kuketibu juures suudetakse seda Sakala munatööstuses näiteks teha. Aastas 90 000 000 muna tootmise juures ilmselt ei viitsita Eggo tarneahelas sellele isegi mõelda: kui mõõdikuks on efektiivsus, on elushakkemasin oma või tarnija tagatoas paratamatu. Eggo on küll värskelt kinnitanud, et nemad ostavad ainult kanatibusid, distantseerides end nii tibude hukkamise vastutusest - unustades mainida, mis saab kuketibudest nende tarnija juures.
Kuigi tarbimiskäitumist tervislikult ja eetiliselt muuta või vähemalt piirata ei ole raske, ei julge või viitsi paljud meist seda hüpet siiski teha. Või ka trotsi või väärinfo tõttu ei taha, sest see on „eluvõõraste inimeste propaganda". Me ei julge ka tunnistada, et vastutus lasub lisaks paindlikule seadusandjale, efektiivsust nõutavale tootjale, olematule järelvalvele ka igal üksikul turul osaleval tarbijal eraldi.
Humaanne tööstuslik loomakasvatus on võimatu
Iga kord, kui mõnitatakse mõnd põhiosas Y- ja Z-generatsiooni kuuluvat inimest, kes on 21. sajandi maailma fakte teades ja nende eetilist ning emotsionaalselt tähendust vaagides oma loomsete toodete või julmade loomkatsetega seotud tarbimist vähendanud või sellest loobunud, saab mõnituse osaks ka igale lapsele juba multifilmidest sisse söödetud väärtus: „Loomi tuleb armastada ja kaitsta, hea inimene ei tee loomadele liiga."
7,5 miljardi inimese erinevate vajaduste, huvide ja tujude jaoks tapetakse igal aastal, olenevalt keda ja kuidas lugeda, hinnanguliselt 65 kui 100 miljardit looma. 100 000 000 000. Fakt on, et industriaalses ja kapitalistlikus maailmas on üks meie väheseid reaalseid hääletamisvahendeid meie rahakott, meie tarbijakäitumine. Käitumist kardinaalselt kohendanud inimesed tegutsevad ja hääletavad. Iga päev.
See ei tähenda tingimata, et lihasöömist näiteks Maailma Tervishoiuorganisatsiooni WHO soovitustega kooskõlas tõsiselt piiranud inimesele, taimetoitlasele või täistaimetoitlasele ei maitse kanakints, praemuna või peekon. Ta kasutab inimloomana lihtsalt üht jumalikku eelist teiste loomadega võrreldes - oma vabadust kõrgintelligentselt valida ja selle supervõimega kaasnevat kohustust seda hoolikalt teha. Valida headus. Nagu lapsena õpetati ja väärtusena ikka õpetatakse. Nii palju kui võimalik.
Imikute tuimestuseta kastreerimine, vastsündinute liigutamise takistamine nõrgemate lapselihaste pehmema maitse nimel, tuimestuseta sabade lühendamised, lastel tuimestuseta hammaste eemaldamised, tuimestuseta sarvede lõikamised lastel, tuimestuseta laste või teismeliste nokkade lõikamised või põletamised, maksa paisutamiseks raudtoru eluaeg kurgus elamine, lastele mõeldud gaasikambrid, laste elushakkimine, imikute ja emade sünnitusjärgne lahutamine, tapamajas indiviidile sigarettide näkku kustutamine, nende peksmine juhuslike esemetega ja nii edasi ja nii edasi on sekkumist ja muutust vajav industriaalne argipäev.
Talleggi kaubamärgi alt 40% Eesti munade tööstusliku tootmise Eggo kaubamärgi alla viinud Dava Foods OÜ juhatuse esimees Vladimir Sapožnin ütles aprillis 2017 muiates Harju Elule väga tabavalt ja teadlikult nii: "Õnnelik kana on turunduslause, puhas turundustrikk. Ei ole sellist asja olemas." Ometi hoiame me kinni illusioonidest, justkui me saaksime tööstuslikul tasemel seda "loomade toiduks konvertimise värki" ikkagi kuidagi "humaanselt" ajada. Vanaema ja tuttav väiketalunik sai. Tehas ei saa.
Oma käitumisega saame astuda vastu eufemistlike „Hollandi roosidega" seotud sisulisele vähekindlustatud üksikemade orjapidamisele Aafrikas - ei ole vaja mitte kunagi enam valentinipäevaks kellelegi vereroose kinkida, saab viia korvi puuvilju. Alandavatele, ohtlikele ja pärisorjanduslikele töötingimustele Zara ja H&Mi tehastes Bangladeshis. Loomapiinamisele meelelahutus- ja tsirkusetööstuses, karusloomakasvandustes ning suurlihatööstustes üle industrialiseerunud maailma. Lapsorjadega seotud šokolaadile, mille esirinnas Eesti veel mõne aasta eest oli. Kui meie, võimukandja, rahvas, saaksime lõpuks tervikuna aru, et tegelikult maksame me Rootsi pankadele 90. aastatest ajalooigandina kestma jäänud kaardihooldustasu ainult sellepärast, et me organiseeritult näiteks lihtsate e-kirjalaviinidega ei protesti, oleks muutused päris kiired...
Probleem on globaalne, lahendused individuaalsed
Maailma Tervishoiuorganisatsioon WHO koos paljude arenenud riikide terviseametitega anub inimesi, et nad vähendaksid loomsete toodete tarbimist drastiliselt. Me räägime kordadest. Ka Eesti 2016. aasta terviseuuring osutas, et naised tarbivad liha kolm korda ja mehed neli korda rohkem kui on tervislik.
Kogu see ansambel puudutab tervist, keskkonnakaitset ja eetikat. Mõned informeeritumad vähendavadki tarbimist. Kannatlikumad hakkavad Ausa Kaubanduse silte lugema. Veel julgemad ja tugevamad asendavad menüüs terved loomsed tootegrupid taimsetega. Ometi paljud meist ei tee ühtki eeltooduist praktilisel tasandil, kuigi tunne on, et peaks ja adekvaatne info on tegelikult kaasajal kättesaadav. Miks?
Äkki sellepärast, et oleme üsna primitiivsed dopamiinisõltlastest loomad, kes ei ole õppinud teistest loomadest veidi keerulisemaks arenenud emotsioone oskuslikult reguleerima ja dopamiini uutest kohtadest intelligentsemalt ammutama? Kaasaegne teadus teab ammu, et loomad tunnevad, kogevad keerulisi emotsioone ja sõlmivad keerulisi, intiimseid sotsiaalseid suhteid.
Toidu intiimsus ja sellest saadav nauding, sealhulgas selle erootiline nauding, istub meis sügavamal kui nauding tavalisest seksuaalsest intiimsusest ja naudingust. Tajudes läbi kognitiivse moonutuse rünnakut toidule ja seega endale, käivitub baashirm „Mu toitu röövitakse - ma suren nälga - rünnakule!". See on korrus surmale lähemal kui hirm paaritumisvariandita jääda. See, ja tunne, et identiteet on ohus, on ilmselt põhjuseks, miks on kõik sööki riivav nii laetud teema.
Need hirmud on aga tihti õigustamatud. Emotsionaalse küpsuse ja kangelaslikkuse tunnus on võime teha õigeid ja üllaid asju sõltumata meie aju vanima reptiilse ellujäämismehhanismi kohati jaburatest, kuigi tänuväärsetest ja vahel tähtsatest, karjetest. Kui meil poleks võimet oma hirme ja sisedialoogi moonutusi kaastunde ja suurema hüve nimel vabatahtlikult ületada, ei oleks maailmas ühtegi sõjakangelast, ei päästetaks võõraid lapsi, ei aidataks haavatud loomi. Ometi on. Ja me imetleme ja austame seda.
Siiski maksame me seda adumata iga päev kellelegi, et nad meie jaoks loomi suurtes kinnistes tehasehoonetes vangis hoiaksid, nendega seal omavoliliselt käituksid, neile uskumatutes kogustes haiget teeksid, neid anastaksid ja lõpuks nad pärast mõrvamist anonüümseks ilusa kollase kleepekaga plastiktooteks muudaksid. Informeeritud alternatiivid on ju tegelikult olemas. Teadus nende taga on hea. Õppimine on võimalik. Kas valime iga päev tarbimisotsuste kaudu maailma muuta või on meie jaoks juba hilja?
