Pole vähimatki kahtlust, et tema vastus on Hiina saatkonnas tähele pandud ning tõlgituna juba edastatud võimalikele investoritele. Võib vaid oletada, kuidas valitsusjuhi negatiivne hoiak suurinvesteeringu tegelikule toimumisele kaasa aitab. Märtsi keskpaigas peaksid need kõnelused Hiinas jätkuma.

Esiteks on täiesti arusaamatu, miks pidi Ansip nii teravalt maailma ühe suurima sadama võimalikku investeeringut Eestisse nii teravalt kritiseerima. Eesti on aastaid püüdnud meelitada Hiina investoreid meie transiidisektorisse ning saavutatud eellepped on tegelikult suureks läbilöögiks.

Teiseks on naftatransiidi paratamatu vähenemise järel meie suurimaks väljakutseks just konteinervedude sissetoomine ning rahvusvaheliselt atraktiivse logistikakeskkonna rajamine. Iga vähegi asjatundlik tegelane teab, et konteinervedude konkurentsis loeb just suurte mahtude käitlemisvõime. Hiina on just see partner, kes suudaks meid siinse ümbertöötlemisega maailmas konkurentsivõimeliseks teha.

Kolmandaks kasutab peaminister oma vastuses argumente, mis ei vasta päriselt tõele. Nagu näiteks see, et konteinerveod Venemaa raudteel oleksid alla 3000-kilomeetrilistel lõikudel välistatud ning hiinlaste konteinerveod kasvataksid piirijärjekorra Luhamaalt Tallinnani. Kahjuks pole see kuigi tõsine majandusanalüüs.

Annan endale aru, et koalitsioonipoliitikul pole üldjoontes kohane oma valitsust avalikult kritiseerida, kuid on teemasid, kus parlamendisaadiku arvamust ei tohiks keegi pahaks panna.

Ka mina tahan, et Eestil läheks tulevikus hästi aga selliste hoiakutega ei jõua me kunagi Euroopa viie rikkama riigi sekka.