Marko Mihkelson Brüsseli õppetundidest: Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika pole piisavalt jõuline terroriohu tõrjumisel
Kahjuks kinnitavad Brüsseli rünnakud juba ammust tõdemust, et islamiäärmuslikust ideoloogiast innustust saav rahvusvaheline terrorism on levimas ning vaatamata kõigile ennetussammudele ei saa paraku uusi rünnakuid vältimatuks muuta. Peame harjuma, nii raske kui see ka poleks, kuid terrorism on ja jääb pikemaks ajaks püsivaks julgeolekuohuks meie kodanikele nii Euroopas reisides kui kaugemal.
Samas ei tohiks keegi leppida mõttega, et terrorismi vastu ei saa. Aastate jooksul on erinevad luureteenistused ära hoidnud kümneid tõsiseid rünnakukatseid. Ilmselt oleks vastutegevus veelgi tõhusam, kui Euroopa Liit pööraks rohkem tähelepanu sisejulgeoleku tagamisel info jagamisele ning luurevõimekuse tugevdamisele. See on kahjuks aastate jooksul tegemata töö. Ärgem unustagem, et esimest korda räägiti sellest juba 2004. aasta kevadel Madriidi rongirünnaku järel.
Seega on täna jätkuvalt esmatähtis vastuluure tugevdamine ning aktiivmeetmed terrorirakukeste häirimiseks või hävitamiseks. Kasvav terrorioht kinnitab veelkord, kui oluline on luureasutustel turvalisuse tagamiseks teada, kes siseneb riiki. Schengeni sisepiiridel valve taastamine on kõige lihtsam samm, kuid tegelikult oleks vajalik just Schengeni välispiiride korralik lukustamine terroriohuga võitlemisel. Me peame teada, kes saabub Euroopa Liitu. Eriti täna, kui rändekriis on võimaldanud katet terrorirõhmistuste liikmete vabaks liikumiseks.
Brüsseli rünnakud viivad ilmselt uute turvameetmete sisseseadmisele lennujaamades. Pole välistatud, et mitmes Araabia riigis ja Venemaalgi tuttav terminali sisenemise kontroll tuleb rakendamisele ka Euroopa suurlennujaamades.
Üheks oluliseks õppetunniks on paraku korduvalt kinnitust leidev teadmine, et Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika ei ole olnud piisavalt jõuline terroriohu tõrjumisel. Mis seal salata, see ongi väga keeruline ja mitte üksnes Euroopale ohtu valmistav probleem.
Tegemist on aastakümnetega kujunenud islamiäärmusliku ideoloogiaga, mida on konkreetse jõuga, näiteks Süürias, raske peatada, rääkimata likvideerimisest. Samas on erakordselt oluline, et just Euroopa võtaks aktiivsema rolli rahvusvahelises koostöös piire ületava terroriohu tõrjumisel ning lokaliseerimisel. See on pikk ja kulukas protsess, kuid iga rünnak, kus hukkuvad Euroopa kodanikud, üksnes võimendab tegematajätmisi.
