Marko Mihkelson: mida on oodata eelolevast poolaastast Euroopa Liidu suhetes Venemaaga? Mitte midagi

Eesti eesistumise hakul võiks ju retooriliselt küsida – kas ja mida on üldse oodata eelolevast poolaastast Euroopa Liidu suhetes Venemaaga? Lühike vastus – mitte midagi. Vähemalt mitte midagi sellist, mis muudaks sisuliselt kahepoolsete suhete hetkeseisu.

Esimene ja väga lihtne põhjus selleks peitub Venemaa jätkuvas agressioonis Ukraina vastu. Ainuüksi selle aasta algusest on Ukraina kaotanud enam kui 120 sõdurit tapetute ja 900 haavatutena. Seda ajal, kui peaks kehtima vaherahu.

2016. aasta kevadel leppisid 28 liikmesriiki üksmeelselt kokku viies põhimõttes, mis on siiani aluseks Euroopa Liidu suhetes Venemaaga. Veel mõned aastad tagasi oleks selline kokkulepe kuulunud ulmevaldkonda.

Esimene nendest põhimtetest puudutab Minski lepete tingimusteta täitmist. Ilma selleta on sisuline edasiminek suhetes võimatu. Kuna Venemaa pole tolligi lähenenud Minski lepete täitmisele, siis pole mõtet ka rääkida sanktsioonide leevendamisest või suhete lahtikülmutamisest.

Teiseks peab Euroopa Liit vajalikuks suhete tihendamist idapartnerlusriikide ja Venemaa teiste naabritega, sealhulgas eriti Kesk-Aasia riikidega. Eesti eesistumise seisukohalt on idapartnerlusriigid meie esmases vaateväljas ning novembris Brüsselis asetleidev järjekordne Idapartnerluse tippkohtumine peaks andma signaali Euroopa Liidu strateegilisest huvist nende riikide suunal.

Kolmandaks pöörab Euroopa Liit suuremat tähelepanu sisemise kerksuse tugevdamisele, sealhulgas energiajulgeoleku, hübriidohtude vastu võitlemise ning strateegilise kommunikatsiooni vallas. Tõsi, energiajulgeolekus tekitab suuri küsitavusi NordStream II võimalik ehitus ning liikmesriikide erinevad hoiakud selles. Samas on Euroopa Liit siiski teinud rohkem kui võis eeldada näiteks hübriidohtude ning eeskätt Venemaalt lähtuva desinformatsiooni tuvastamisel ja tõkestamisel.

Neljandaks peab Euroopa Liit oluliseks kaasata Venemaad rahvusvahelise julgeoleku sõlmküsimustes lahenduste otsimisel seal, kus see on võimalik ja vajalik. Silmas peetakse nii terrorismi vastu võitlemist, kliimamuutustega tegelemist kui ka olukorra stabiliseerimist Lähis-Idas ning Põhja-Korea taltsutamist.

Viiendaks peetakse tähtsaks Venemaa kodanikuühiskonna senisest enamat toetamist ning investeerimist inimestevaheliste kontaktide laiendamisse. Püsib usk, et eriti noortevahelised kontaktid võiksid luua pinnast tulevaseks paremaks teineteisemõistmiseks.

Piirideülene koostöö Venemaad veidi huvitab
Kõik need viis põhimõtet on aluseks ka Eesti hoiakutes suhetes Venemaaga. Valdkond, kus võiks meie eesistumise ajal eeldada teatavat aktiivsust, puudutab eeskätt piiriülest koostööd. Siin on selgelt mängus nii Euroopa Liidu huvid ja ressursid kui ka Venemaa piiratud valmisolek. Tõsi, tegemist on siiski väga lokaalse ning suuri suhteid mitte mõjutava teemaga, kuigi näiteks Eesti kagupiirkonnale on sellest siiski rohkem võita.

Kõige eelneva juures ei maksa unustada, et septembris leiab aset Venemaa suurõppus Zapad-2017. Sageli vaadeldakse seda, kui Venemaa agressiivset käitumist eeskätt NATO vastu. Samas ei maksa unustada, et sama hästi kehtib see oht ka Euroopa Liidu liikmesriikidele. Seega peaks Zapad olema ka Euroopa Liidu liidrite radaritel ning seda ei saa käsitleda lahus üleüldise olukorraga suhetes Venemaaga.

Lõppeks piirilepingu küsimus Eesti ja Venemaa vahel on osaks Euroopa Liidu ühishuvist. Tegemist on ju ühenduse välispiiriga. Venemaa pole siin näidanud üles erilist tahet lepingu lõplikuks jõustamiseks. Alates 2014. aasta varakevadest ootab leping Riigiduuma ratifitseerimisotsust. Eesti parlament on valmisolekut kinnitanud, kuid liigub lõpphääletusele vaid siis, kui sama on valmis tegema ka Venemaa.