Marko Mihkelson tunneb muret: kas Eesti ühiskond ikkagi on resistentne Venemaa vaenuliku mõjutustegevuse suhtes?
Eelmisel nädalal kogesin vahetult, kuidas Vene telekanalitesse "uppunud" tuttav (Siberist läbi käinud eestlane) sõna otseses mõttes kinnisilmi Venemaa propagandat jutlustas.
Neid näited on tegelikult päris palju, mida olen üle Eesti inimestega kohtudes märganud (a la - parem elan Vene võimu all, kui mustanahalise naabrina või et Venemaa niikuinii meid vallutab, parem anname kohe alla).
Jah, nad pole valdavad, kuid ikkagi on see teema, millest me ei tohiks mööda vaadata. Või siis ikka ja jälle tõusetuv küsimus - miks me Venemaad ärritame, head kaubandussuhted teeks meid ju rikkaks (unustades samas, kui palju on Eesti rikkus kasvanud 1991. aastast saadik).
Mis oleks parem meile, kui Eestil oleks heanaaberlikud ja vastastikku kasutoovad suhted Venemaaga. Aga kui keegi arvab, et need on saavutamata vaid Eesti tahte puudumise tõttu, siis peegeldab see taas allumist meie iseseisvust õõnestavale mõjutustegevusele.
Iseseisev ja oma vabadusi koos sõprade ja liitlastega kaitsev Eesti (nagu ka Läti ja Leedu) on impeeriumist endiselt unistavale Venemaale tõsiseim takistus, miks Moskvas ei suudeta siiani leppida sellega, mis juhtus 1991. aastal (ja ka 1989. aastal Berliinis).
Eesti sammud on olnud loogilised ning liikmelisus nii Euroopa Liidus kui NATOs on suurim tagatis meie kodanike julgeolekule. Oma enda ajalooga jätkuvalt sõjajalal Venemaa näeb aga selles ohtu, sest esimest korda ajaloos tunnetatakse Kremlis kunagise impeeriumi aladel uute ekspansioonikavade ees seisvat reaalset piiri. Seda püütaksegi murendada propaganda ja mõjutustegevusega ning meie enda eneseusu kõigutamisega.
Vabas ühiskonnas on seda lihtne teha. Tühikargajalikud laulupeoneedjad ja Assadi sõbrad on kenasti varnast võtta. Aga mis oleks siis toimiv retsept? Minu meelest veelgi rohkem head ajakirjandust, avalikku debatti selle üle, kuhu ja miks Eesti kuulub ning mida me sellest kuulumisest võidame. Miskipole iseenesestmõistetav. Nagu näha, isegi see, et laulupidu on meid koos hoidnud peaaegu 150 aastat.
