Marko Mihkelson: USA ja Venemaa suhted on jõudnud Kuuba raketikriisiga võrreldavasse seisu
Olukorra muudab eriti keeruliseks asjaolu, et sõjakale retoorikale on eelnenud laiaulatuslik diplomaatiline sõda vastastikkuste väljasaatmiste ja konsulaaresinduste sulgemisega. See on vähendanud nn punase liini kanaleid miinimumini. Ehk teisisõnu - usaldus kahe suurriigi vahel on absoluutses madalseisus. Sellises olukorras on Süüria ümber toimuv väga ohtlik ja ettearvamatu, sest vähimgi valearvestus või eksimus võib viia reaalse kokkupõrkeni USA ja Venemaa vahel.
Venemaa ja Iraani poolt toetatud Süüria valitsuse järjekordne keemiarelvarünnak (alates 2013. aastast on neid kokku olnud enam kui 85) oli viimaseks tilgaks president Trumpile, kes ainuüksi sisepoliitilistel kaalutlustel ei saa näida nõrgemana oma eelkäijast president Obamast. USA karistusrünnak on enam kui võimalik. Kaitseminister Mattis teatas relvajõudude valmisolekust, mistõttu nüüd on otsustamine Trumpi laual.
Samas teab Valge maja, et Süüria konflikt pole üksnes Assadi lihunikutöö, vaid rahvusvaheline pusle, kuhu on segatud regiooni kõik olulisemad riigid. Ühe raketirünnakuga ei muutuks olukord ega ilmselt väheneks ka Venemaa ja Iraani südikus toetada Assadit. Nagu nägime eelmisel aastal, siis 59 tiibraketti õhku puhtaks ei löönud. Hullem oleks seis siis, kui nüüdses võimalikus USA sekkumises tekiks reaalne ja nähtav kahju Venemaa relvajõududele.
Raketirünnakust ehk mõjusam oleks Venemaa veelgi jõulisem sanktsioneerimine. USA viimane otsus seada piirangud Vene oligarhidele ja nende ettevõtetele on tekitanud sellel nädalal tõelise paanika. Sanktsioonide karmistamine ja ka Euroopa Liidu ühinemine karmimate meetmetega survestaks Venemaad ehk rohkem kuristiku äärelt taanduma kui lühiajaline sõjaline aktsioon.
Igatahes on selge, et mida halvemad on suhted USA ja Venemaa vahel, seda pingelisem on üldine julgeolekufoon ka Eestile. Me peame eriti hoolikalt jälgima sündmuste kulgu, sest Süüria tüsistused ei pruugi jääda ainult Lähis-Itta.
