Marko Mihkelson: Venemaa kaeblemine "russofoobia" teemal pole tõsiseltvõetav
Yana Toomi arvamuslugu viitab Eesti välispoliitika ammusele eesmärgile: omada Venemaaga häid kahepoolseid suhteid. Euroopas või ka läänemaailmas tervikuna on Eesti nende riikide esireas, kelle julgeoleku- ja majandushuvides kokku oleks omada Venemaaga etteennustatavaid ning kahepoolselt kasutoovaid suhteid.
Sellest võidaksid mõlema riigi kodanikud. Toomi viidatud piirileppe ratifitseerimine, kui esmaseid prioriteete, seisab täna üksnes ja ainult Venemaa taga. Riigikogu on nii eelmises kui selles koosseisus viinud läbi leppe esimese lugemise ja on valmis minema lõpphääletusele, kui selleks on valmis ka Riigiduuma. Paraku poeb Vene diplomaatia taaskord müstilise suhete õhustiku taha, visates Eestile ette tema suveräänset õigust oma julgeoleku tagamisel. Kaeblemine "russofoobia" teemal pole samuti tõsiseltvõetav. Venemaad ei ohusta ei Eestist ega ka läänest miskit.
Muidugi, kui selleks mitte pidada kodanikuvabaduse ideoloogiat. Samuti peaks Toom teadma suurepäraselt, miks on Eesti põllumeestel täna keerulisem liikuda Vene turule. Seda ei piira mitte üksnes sanktsioonid (mille põhjustas Venemaa jätkuv agressioon Ukraina vastu), vaid ka Vene õigusruumi iseärasused ning, nagu Toom õigustatult nendib, Venemaa võimude huvi kaitsta oma toiduainetetööstust.
Aastaid on selleks Venemaa rakendanud ka erinevaid tollipiiranguid või veterinaareeskirjade rikkumise ettekäändel tehtud sisseveokeelde. Isegi Türgil pole vaatamata headele suhetele õnnestunud näiteks oma toiduainetesektori eksporti Venemaale taastada. Mis puudutab piiriülest koostööd, siis Kagu-Eesti näitel toimib see samas rütmis suuresti kui viimase 25 aasta jooksul. Setod teevad siin suurepärast tööd avaliku diplomaatia vallas. Tagasi põhiküsimuse juurde: kas Eestil oleks võimalik teha miskit, mis muudaks suhete üldist seisu ja aitaks kaasa pingete vähenemisele.
Kindlasti on üksikuid nüansse, kus see on võimalik. Kasvõi näiteks see, et mitte demoniseerida Venemaaga suhtlust valdkondades, mis ei puuduta sanktsioone ning kus sammude tegemine on ka Eesti huvides. Seda nii poliitilisel kui ka majanduslikul tasandil. See nõuab kõva selgroogsust, aga ka Venemaa tundmist. Samas on enam kui ilmne, ja see ei peaks ajakirjanikust Euroopa Parlamendi liikmele võõras teema olema, et Venemaa umbusk ja vastuseis Läänele omab paraku hoopis sügavamaid juuri, mis teevad põhimõttelise paradigmamuutuse nähtavas tulevikus sisuliselt võimatuks. Aga olgu see eelsoojenduseks kolmapäevale, mil ETV+ õhtuses saates "Kes keda?" väitlen otse-eetris Yanaga nendel samadel teemadel.
