Küsimusele miks inimesed tahavad ministriks saada on ühelt poolt lihtne vastata. Seda ametikohta peetakse omamoodi poliitilise karjääri tipuks või sellele väga lähedal olevaks. Ernst Peterson-Särgava on 1922. aastal kirjutanud näidendi „Uus minister“, millest on pärit järgmine dialoogijupp, kus Mudila koolidirektor Luige (haridusministri kandidaadi) tädi, Anu, küsib: “Wõi nõnna…Mis amet see jälle on, kas see siis suurem on kui tilehtre amet?“ Luik vastab: “Hoopis suurem, hoopis suurem…See on see kõige suurem amet, mis aga veel saada on; see amet käib üle kõigi teiste…“ Tilehtre amet peaks õpetajat tähendama.

Kursuse kokkutulekul küsis aga kursusevenna abikaasa Lenne, et kas mulle meeldib minister olla, kui sellega kaasneb pidev näägutamine. Ma olen loomult tegutseja tüüp ja maailma tahaks paremaks muuta ka. Ministriametis on see võimalik vaatamata tagasilöökidele, avalikkuse survele ja üleskruvitud ootustele. See on äge amet. Loodan, et vanadusepäevil jõuab veel niisama tiksuda. Üheks võimalikuks vastusevariandiks on „sariminister“ Jürgen Ligi postitus Facebookis välisministriks saamise aegu: „…Mind on toodud ikka jõuga, hüljatud kohti täitma ja hädasid lahendama, mitte pole ma ise unistustes elanud. Poliitikas loeb pilt, heli ja kampaania, mispärast mul pole tegelikult olnud mingit lootust. 10 aktiivset aastat kulus, et pudeneks esimene portfell, loobunud sõbralt ja diplomaadilt, ja seda oli juba kõigile teistele pakutud. Kohast Laari valitsuses olin enne keeldunud — ei tundnud endal spetsiifika natuuri ega kogemust. ….

…Välisasjadest ei tea ma vähemalt pooli, aga välismaale viltu olen olnud lapsest saati. Vene ajal valisin geograafia ja Eesti ajal välismajanduse, isegi ärijuhtimist õppisin osalt “rahvusvahelise” pärast, mis reedab huve. Kohustused ja komisjonid on aga kaitseministril, riigikaitse komisjoni esimehel, rahandusministril, NATO parlamentaarse delegatsiooni esimehel.

Kahju on jätta haridust ja teadust ja rohkem ma millelegi ei vihja — portfellid ju kuulavad ja saavad valesti aru. Valijameeste allkirjade peale pole ma ka kunagi mõelnud, tõsiselt. Ja vägivald tegelikult inspireerib. Lahingud võtan vastu ja ei kurda.“

Ministriameti pakkumine jõuab Sinuni suure tõenäosusega läbi erakonna esimehe telefonikõne. Erakondade esimehed valivad neid laual olevast valikust ise, vähemasti enamasti. Minu puhul saab kahel korral rääkida telefonikõnest. Pean silmas Juhan Partsi, kes tegi mulle 2003. aasta valimiste järel pakkumise saada sotsiaalministriks ja Urmas Reinsalu , kes tegi mulle 2015. aastal ettepaneku saada keskkonnaministriks. Siseministriks sain ma 2009. aasta valitsuse remondiaegu kiire sisehääletuse tulemusena konkureerides erakonnakaaslase Ken-Marti Vaheriga. Mul oli millegipärast hääl enam.

Hommikul Rakveres kodust lahkudes ja abikaasaga uudiseid vaadates, kus ennustati tulevasi siseministrikandidaate, ütlesin ma talle, et ärgu ta pabistagu, mind see ei puuduta. Lõunaks olin aga oma suvises casual riietuses koos peaminister Andrus Ansipi ja rahandusministri kandidaadi Jürgen Ligiga Kadriorus. Ütlesin presidendile, et mul on tegelikult ülikond ka, aga selle selga panekuks puudus aeg. Neljas kord, Ratase valitsusse minekul, oli tegu positsiooni säilitamisega erakonnasisese debati tulemusel. See oli ka kord, kus erakonna esimehel Margus Tsahknal ei õnnestunud oma isiklikku plaani realiseerida.

Üheksakümnendatel nägime ministriametis ka parteituid spetsialiste või lihtsalt ühiskondlikult silmapaistnud inimesi. Tänaseks päevaks oleme reeglina jõudnud valimistel mandaadi saanud erakondlasteni. Nüüd võime taas näha erandeid.

Edgar Savisaar kirjeldab oma raamatus Peaminister ministrite valikut. Huvitav on Savisaare versioonis lugeda Siiri Oviiri või Tiit Vähi poliitilise karjääri alguse asjaoludest. Erakonna esimees peab lähtuma erakonnasisesest tasakaalust, inimeste võimalikust toimetulekust, aga ka näiteks sellest, kes ministri asendusliikmena Riigikokku tuleb. Võib olla on neid asjaolusid veel. Varasem lojaalsus näiteks. Kindlasti on oluline ka poliitelu tunnetus. Minister ei saa ees nii minema panna, et erakond ei jõua järgi. Ma arvan, et just see asjaolu sai saatuslikus regionaalminister Vallo Reimaale, kelle me koduerakond ise tagasi kutsus.

Fakt on see, et pakkujal on oma visioon või plaan. Kas see toimib, see ilmneb muidugi hiljem ja alati ei pruugi see plaan ka asjasse puutuvatele arusaadav olla. Igal juhul võib keegi saada ametisse kutsuva telefonikõne. Otsustamiseks võib aega olla erinevalt. Esmakordselt oli mul kümmekond minutit selle otsuse tegemiseks. Elevus oli suur, kuigi poliitika maailm tundmatu. Järgmistel kordadel on kindlasti lihtne otsustada. Võib juhtuda, et otsustamiseks on ka aega. Peale Martin Repinski lühikeseks jäänud karjääri panin ma kokku testküsimused potentsiaalsele ministrile esmase enesekontrolli teostamiseks.

Ministriks sobivuse test:

1. Kas kella tunned?

2. Omad head välimikku ja töövõimet?

3. Oled selle valdkonna olemasolust varem kuulnud?

4. Suudad keskenduda vaid olulistele asjadele ja ei sure detailidesse?

5. Suudad tunde lennata economy klassis?

6. Suudad end kehtestada ilma karjumata?

7. Oled hea meeskonnakaaslane?

8. Sulle meeldib see, mida sa teed, mitte see, et sa oled minister?

9. Kui eksid, suudad järeldusi teha?

10. Suudad eksprompt edastada ingliskeelse tervituskõne?

11. Osaled ka eraelus, teed trenni?

12. Sööd regulaarselt?

13. Sul on arusaam oma võimalikest luukeredest?

14. Sul on mingi bakalauruse kraad, et avalikkus ei mõnitaks niisama?

15. Toetav suhtumine NATO-sse ja EL-i?

Kui oled saanud vähemasti 9 JAH-i, siis soovitan proovida. Luukerede küsimus sai saatuslikuks hasardiga alustanud maaeluminister Martin Repinskile ja arusaam NATO-sse kuulumise vajalikkusest Mihhail Korbile. Maksimumpunkte ei saaks minagi. Näiteks välimik võiks parem olla. Välimik (välimus) ja töövõime on jahikoera olulisemad omadused.

Igatahes võib juhtuda nii, et erakonna juhtorganid on Su kandidatuuri heaks kiitnud, Sind on presidendile esitletud, Sa oled andnud Riigikogu ees ametivande ja ministeeriumi kantsler viib Sind Sinu tulevase ametiautoga ministeeriumisse, kus suuretõenäosusega ootab Sind ees ministrite vahetamise aktus, kus eelkäija Sulle ameti üle annab ja kus Sa majarahvaga esimest korda tuttavaks saad. Sellesse tavapärasesse protseduuri võib sattuda ka erandeid. Nii juhtus näiteks 2009. aastal, kui ma võtsin ameti üle Jüri Pihlilt . Tema oli ametist langenud, aga endiselt Sotside esimees ning oli teel Tallinnast Rakveresse, mina aga Rakverest Tallinna. Me polnud teineteisele ju võõrad. Nii me Jõelähtme tanklas kohtusimegi. Jüri oli juba kohvi ja koogiga ootamas. Rääkisime põhiasjad ära. Sellelt kohtumiselt sain kaasa ka teadmise, et Jüri oli sisejulgeoleku valdkonna ametiühingutega sõlminud värske kollektiivleppe, riiki oli aga saabunud majanduskriis. Palga maha rääkimine sisustaski mu 2009. aasta suve.

Värsketele ministrikandidaatidele on jäänud alla aasta tööd teha. Teha ei jõua Te suurt midagi, aga kogemuse saate kogu eluks. Kui 9 punkti koos, siis peale. Edu Teile!

Marko Pomerants

ministri kogemustega inimene