MARKUS MECKEL & MATTHIAS WISSMANN: Brüssel enne Moskvat
##8. mai sümboliseerib inimvihkajaliku natsionaalsotsialistliku hirmuvalitsuse langemist. Liitlaste võit ja natsionaalsotsialistliku diktatuuri lõpp tähendas ka Saksamaa vabastamist, nagu rõhutas omaaegne Saksamaa liidupresident Richard von Weizsäcker oma teedrajavas kõnes 8. mail 1985.
Sõja lõpu 60. aastapäeva tähistamiseks on Euroopas kavandatud rida mälestusüritusi. Kõige väljapaistvam neist leiab aset 9. mail Moskvas. Venemaa president Vladimir Putin on palju maailma riigipäid kutsunud suurejoonelisele 9. mai paraadile. Nii nagu eelmisel aastal Normandia dessandi aastapäeval ja Varssavi ülestõusu aastapäeval kuulub kutsutute sekka ka Saksa liidukantsler. See annab kinnitust, et demokraatlik ja taas-ühinenud Saksamaa, kes on teadlik oma minevikust tulenevast vastutusest, on leidnud riikide kogukonnas endale kindla koha. Selle üle võime sakslastena tänulikud olla.
Putini semiootiline nihe
Nõukogude rahvaste kannatus Teises maailmasõjas oli tohutu. Natsiterroris ja sõjas hukkusid miljonid Vene sõdurid ning tsiviilisikud. Seetõttu on hea, et sõja lõpu 60. aastapäeval meenutatakse seda kõike just Moskvas.
Putin on öelnud, et Teise maailmasõja lõppu tähistatakse sel aastal kui “Euroopa leppimise päeva“. Varem peeti Moskvas 8. maid “Suure Isamaasõja võidupühaks“. Niisugune sõnaline ümberorienteerumine on tervitatav – kuid tuleks arvestada ka teisi asjaolusid. Sest ei tohi mööda vaadata tõsiasjast, et pärast võitu natsismi üle pidid Nõukogude rahvad – nagu ka pool Euroopat – kannatama stalinistliku ja kommunistliku diktatuuri tõttu, olles alla surutud ning vabadusest ilma jäetud. Poola eksvälisminster Bronislaw Geremek võttis selle hiljuti lühidalt kokku: “Kui 9. mail ei tule jutuks kogu ajalooline tõde, ei too aastapäeva mälestamine midagi head.“
Kogu tõde jutuks ei tule
See küsimus ei ole pelgalt teoreetiline. Sellel on aktuaalne poliitiline tähendus, sest Putin on saatnud kutsed ka Balti riikide presidentidele. Kolmes riigis kestab juba nädalaid avalik arutelu, kas presidendid peaksid kutse vastu võtma. Erilist muret tekitab tõik, et kogu tõde Moskvas jutuks ei tule. Just see on aga nende riikide jaoks eksistentsiaalse tähtsusega – sest natsionaalsotsialismi langemine 1945. aasta mais oli nende jaoks vahetult seotud uue okupatsiooniga. Alles N Liidu lagunemine ja iseseisvuse taastamine tõid nendes riikides lõpu okupatsioonile ja ikestatusele.
Eesti ja Läti on juba pikki aastaid oodanud, et Venemaa allkirjastaks pikalt läbiräägitud piirilepingu. Ja nüüd, kui Venemaa andis selleks tõesti lootust, sidus ta piirilepingu ometi deklaratsiooni vastuvõtmisega, mis viib uue tülini. Oleks hea, kui piirilepingu allkirjastamine leiaks aset igasuguste lisatingimusteta, nii et Läti ja Eesti president saaksid 9. mail vahetada president Putiniga ratifitseerimiskirju!
Kes heidab pilgu tagasi 60 aasta eest lõppenud sõjale, ei tohi sõjajärgsest ajaloost mööda vaadata. See ei kehti aga üksnes Euroooa idaosa kohta, mis pidi üle 40 aasta elama vabaduseta, vaid ka Euroopa lääneosa vabadus- ja integratsiooniloo kohta.
8. mai 1945 tähendas Euroopa ajaloo jaoks uut algust: Euroopa oli põrmu langenud, tükeldatud, ning algamas oli super-jõudude ja külma sõja ajastu. Ent vaatamata kõigile nendele vaenulikele asjaoludele, hakkas ometi arenema Euroopa integratsiooni algidu. Kõigest viis aastat pärast Teise maailmasõja lõppu – 9. mail 1950 – pani Robert Schuman oma deklaratsiooniga Euroopa Majandusühendusele nurgakivi. Euroopa ühinemise enneolematu eduloo kulminatsiooniks oli see, kui mullu 1. mail – 15 aastat pärast kommunistliku diktatuuri lõppu – liitusid EL-iga 10 uut liikmesriiki, kes olid selle sihi poole juba kümmekond aastat püüelnud.
Ühinenud Euroopa on välja kasvanud õppetundidest, mille Euroopa omandas kõigis neis 20. sajandi sõdades ja diktatuurides. Euroopa Liit on tulevikuteos, mille abil rahvad loodavad saavutada turvalisuse ja heaolu. Seetõttu tuleks miljonite lääne- ja idaeurooplaste kannatustele mõelda ka Brüsselis kui linnas, mis kõige enam sobib sümboliseerima eurooplaste püüdlusi ühise tuleviku poole rahus, vabaduses ja demokraatias.
Vaid see, kes mäletab
Nii peaksid Euroopa Parlamendi president Josep Borrell ja EL-i Ministrite Nõukogu esimees Jean-Claude Junker võtma initsiatiivi ja korraldama sõja lõpu 60. aastapäeva mälestusürituse EL-i institutsioonide peakorteris. See päev puudutab sügavalt Euroopa identiteeti ja seetõttu tuleks seda ka Euroopa pealinnas sobivalt tähistada!
See saadaks Euroopa ühise tuleviku jaoks välja võimsa signaali. Ehkki liikmesmaade minevik ja sõjameenutused on erinevad, suubuvad nad kõik ometi ühisesse veendumusse: kõik Euroopa rahvad soovivad vabadust, rahu ja õigusriiklust. EL-i põhiseadus, mis lähtub liikmesmaade ühistest väärtustest, sümboliseerib Euroopa identiteeti. Loodetavasti ratifitseeritakse see järgmisel aastal kõigis liikmesriikides!
Üksnes see, kes mäletab minevikku, suudab oma tulevikuga vastutustundlikult ümber käia. Identiteet on võimalik ainult tänu mälule. Ning Euroopa Liit suudab oma tuleviku rahus, solidaarsuses, vabaduses ja õigluses üles ehitada vaid siis, kui suudab toime tulla oma minevikuga selle kõigis erinevates perspektiivides ja seostes.
Euroopa ühinemine demokraatia ja inimõiguste printsiipide järgi tähendab Teise maailmasõja tõelist lõppu. Seepärast peab Euroopa Liit seda aasta-päeva väärikalt tähistama!
Markus Meckel, Saksa liiduparlamendi liige (SPD)
Matthias Wissmann, Saksa liiduparlamendi liige (CDU)
Artikkel ilmub lisaks Eesti Päevalehele samaaegselt ajalehtedes International Herald Tribune, Die Welt (Saksamaa), Die Presse (Austria), Le Figaro (Prantsusmaa), Gazeta Wyborcza (Poola), Lietuvos rytas (Leedu) ja Diena (Läti).
