Ei uskunud veel hommikulgi, et lõunast asja saab - Mart oli kui vits vette kadunud. Kinnisvaraläbirääkimised venelastega võtsid oma aja. Ja alles siis, kui Mardi ja tema abikaasa Moonikaga küll juba õhtupoolikul Jaapani restorani Ami-ja sõitsime, võisime lõuna toimumises kindlad olla.

"Jaapani kööki ma ei tunne, ehkki olen pool elu suur Jaapani huviline olnud," ütles Helme, kui menüüd uurisime, juskui kriipsu allatõmbavalt - päeva pinged veel kehas.

Tema toiduvalik oli ka kuidagi tagasihoidlik. "Diplomaatiline lõunasöök just seljataga ja külaskäik veel ees," vabandas Mart, kui vaid mereahvenat ja jaapani teed tellis.

Hiina, mu arm

Huvi Jaapani vastu arenes ülikooliajal, samm-sammult. "Esialgu ei tundnud ma huvi mingi kindla maa vastu, mind huvitas budism. Avastasin, et budism on tohutu ookean, mis koosneb erinevatest meredest, lahtedest, väinadest. Sealtkaudu jõudsin ma järk-järgult erinevate budistlike koolkondadeni ja mulle hakkas tohutult meeldima zen-budism. Nii olingi ma korraga Hiinas. Paralleelselt sellega hakkasin huvi tundma budistliku kunsti ilmingute vastu, erinevate maade ja kultuuride vastu tervikuna. Nii ikka edasi ja edasi".

Nüüd olevat aga Hiina huvi suuremgi. Ehk sellepärast, et Hiinat ka ise näha on saanud. Või sellepärast, et Hiinast õhkuv hingus rohkem Mardi loomusele vastab, mõtisklen omasoodu, kui suursaadiku rahulikku kõnevoogu jälgin.

"Jaapani ja Hiina vahe on eelkõige selles, et Jaapan on originaalne täiustaja, kuid algimpulsid on läbi aegade Hiinast. Jaapanlased ongi rohkem perfektsionistid, hiinlased aga filosoofilisemad, üldisemad, universaalsemad," selgitab Helme kahe maa kõige üldisemaid erinevusi. Ise oskuslikult kalatükikesi pulkade vahele surudes. Justkui muuseas.

Hiina pakub suuremat pinget ehk sellegipoolest, et seal leiavad aset maailma tulevikku mõjutavad protsessid.

"Kes oskab praegu vastata küsimusele, kas Hiina jääb kommunistlikuks või mitte, kas Hiina keskvõim suudab kontrollida selle riigi terviklikkust või ei, missuguseks kujunevad Hiina ja kogu ülejäänud Vaikse ookeani regiooni suhted, Hiina-Ameerika ühendriikide, Hiina-Jaapani suhted jne," nimetab Mart Helme vaid mõningaid tahke suurest küsimustepuntrast.

Küsimusele, kas kahju ei ole, et diplomaaditöös orientalistikahuvi kasutamata on jäänud, vastab Mart välkkiire vastuküsimusega: "Kes ütleb, et ma kunagi Hiinasse ei satu? Oleme diplomaadid kui sõdurid - läheme sinna, kuhu kästakse."

Orientalist, muusik, luuletaja

ülikoolikaaslasena olen ikka Helme eluteed silmanurgast jälginud. Kokkuvõte on lühike: mees on elus kõigega tegelenud - idamaid armastanud, kitarri mänginud, luuletusi kirjutanud, kirjandusvõistlusi korraldanud, ajalehetööd teinud.

"Ma ei ole nende asjadega üksteise järel tegelenud, pigem ikka paralleelselt. Meenutaksin Eesti vanasõna: tegija jõuab mõndagi. Kui oma töötunnid niisama maha veeretada ja õhtul varakult jalad seinale lüüa, siis ei jõua loomulikult midagi ära teha. Kui inimene aga kogu aeg midagi teeb, suudab ta kolossaalselt palju. Iseküsimus on kuivõrd sügavuti kõikide asjadega jõuab minna," arutleb Mart tegemiste ja mittetegemiste, pealiskaudsuse ja sügavuse üle.

Näide tuleb pillimängust, nii ma arvasingi. Mardi pillimängija karjäär kestis ühtekokku 22 aastat. Algas see Pärnu kooliansamblist ja kulges läbi Fixi (ja-jah, Mart Helme kuulub Fixi alusepanijate hulka) kuni ansamblini Hübriid välja.

Punkt tuli 1986. aastal. Mitte ainult muusikaline punkt, mingi etapp lihtsalt sai otsa. Etapp, mille kunstlik pikendamine enesesöömisena tundus. Siis ja tagantjärelegi.

"Tundsin, et ma lihtsalt ei taha enam endist elu elada. Olin peaaegu 10 aastat olnud ajakirja Pioneer kirjandusala toimetaja. Huvitav töökoht. Eriti stagnaajal - ideoloogilisest jälitamisest suhteliselt vaba. Töö, mis mind ise ka väga palju arendas: kirjutasin jutte, luuletusi, kunstialaseid artikleid. Aga korraga olin ennast ammendanud. Ja üldse sai mulle sellest stagna-aegsest elust villand. Võtsin töölt lahti ja läksin maale pulle kasvatama. Olin kolm aastat maal ja mõtlesin elu üle järele," iseloomustab Mart rahuloluga kümme aastat tagasi tehtud otsust.

Esmane ei olnud muidugi pullikasvatus - ehkki tollal populaarne ettevõtmine. Oluline oli ikka senisest erinev keskkond. Probleemid olid teised, ka vaimsed.

"Mäletan, istusin 16. novembril päev otsa raadio ees. Käisin väljas täpselt niipalju, et puid tuua ja loomi sööta. Muidu kogu aeg kuulasin, mis seal toimub. Olen lapsepõlvest peale uskunud, et Eesti saab vabaks. Mulle oli juba siis selge, et asjad ei piirdu siin kosmeetilise reanimeerimisega - süsteem oli läbi, ja varem või hiljem pidi see viima Eesti iseseisvumisele. Olin veendunud, et Eesti iseseisvus ei saa olla sotsialistlik fiktsioon, mingi liiduleping või IME. See peab olema täielik sõltumatus. Kui ma üldse julgeksin öelda, mis on minu suur unistus, siis see, et Eesti riik ja rahvas oleksid maailmas nii kõrge autoriteediga, et kui eestlane tuppa tuleb, tõusevad kõik teised püsti," lõpetab Helme mõnevõrra pateetiliselt. Usun teda - niisugune just Mart Helme kodumaa-armastus ongi. Ehk veidi kõlav, kuid südamest tulev.

Aga kas luulekogule "Kolm korvi" ka kunagi teist kõrvale on oodata, küsin pigem Mardi kergeks ärritamiseks, kui jaatava vastuse saamiseks.

"Mul on, jah, aastate jooksul hulgake luuletusi kogunenud. Esimesed aastast 1975-1976, viimased aastatagusest ajast. Olen need nüüd kriitilise pilguga üle vaadanud ja leian, et see, mis sõelale on jäänud, kõlbab lugeda küll. Oleks aega, võiksin luulekogu välja anda. Ka jutukogu. Juttegi on kogunenud ühe raamatu jagu - põhiliselt kõik Hiina-ainelised,= üllatab suursaadik kaasvestlejat oma vastusega.

Mida ei ole, on aeg. Kogu füüsiline aeg, ka vaimujõud läheb praegu Eesti riigi teenimisele. Kirjanduse lainel ei ole suursaadik Mart Helme Moskvas praktiliselt mitte kunagi.

Tasuta lõunaid ei ole

Nii, olemegi igapäevatööni jõudnud. Sinna, kus Mart Helme mõtted ka pärast teistel lainetel ringi tuuritamist ikka kinni on. Kas iga päev algab tõepoolest võitlusega - kui piltlikult väljendada?

"Enam-vähem sellise tundega ma ärkan jah," annab Helme oma päevadele kõige üldisema iseloomustuse. "Raskeks teeb see, et venelased on totaalselt järeleandmatud. Nad esitavad ebarealistlikke nõudeid ja ei tagane. ütlevad, et nende vajadused on niisugused ja kõik. Meil aga kujutletakse, et meie ja Venemaa vahelised suhted on ikka veel sellisel tasemel, et minnakse mõnda ministeeriumisse ja otsitakse sealt üles mõni Ivanov või Petrov, kes siis vajaliku paberi ülemusele viib ja too ütleb nu ladna. Ei ole nii. Mäng käib hoopis teiste reeglite järgi. Sellest ei ole inimesed aru saanud," täpsustab Helme, hääletoonis kirglikumad noodid.

"Mina isiklikult arvan, et Eesti välispoliitika Venemaa suhtes on olnud täiesti talutav. Mu jumal, missugune lahmimine on käinud nendesamade juulilepete ümber. Minu arvates kinnitab tänase päeva praktika, Venemaa areng, Tshetsheenia sõda, see aeglus, millega laienevad meile prioriteetsed lääne organisatsioonid, selle otsuse ainuõigusust. Jah, selle otsuse eest tuli maksta teatud hinda. On oluline, et meil saadakse aru ühest elementaarsest asjast: me ei saa kunagi Venemaalt, ei praegu ega tulevikus ühtegi asja ilma selles eest teatud hinda maksmata. Tasuta lõunaid ei ole."

Kas kunagi lõpeb ka praegu lõputuna näiv võitlus? Ajalehest Venemaa-sõnumeid kui rindeteateid lugedes ning suursaadiku analüüsi kuulates tekib küll tunne, et mitte kunagi.

"Lõpeb sel hetkel, kui Venemaa lõplikult aktsepteerib meie suveräänsust ja loobub lootusest meid finlandiseerida," on vastus lakooniline. Suursaadiku sõnul kuuluvad just lähemad kaks-kolm aastat pingeliste kilda ja "kui sellest auga välja tuleme, võime midagi ka saavutada".

Puhkus Moskvas

"Ei, Moskvas on võimatu puhata," naeravad Mart ja Moonika minu küsimuse üle. Ja mitte sellepärast, et seal midagi ei toimu - on kontserdid, teatrietendused, huvitavad näitused, vaid ... müra pärast. Lisaks kõigele on Eesti saatkonna vastasmajas veel ka tuletõrjujad, kes saatkonna töötajate tülitamise nii päevasel kui öisel ajal oma südameasjaks on võtnud. Liiklusmüra ei vaibu ka vastuvõttude ajal.

"Meie hobi on Eesti mõisad. Otsime välja ühe mõisa, tutvume vastava kirjandusega ja siis sõidame vaatama, milline see välja näeb," kirjeldavad Mart ja Moonika oma huvi.

Ostmismõttedki on tekkinud. Aga need on pidama jäänud meie inimese mõttelaadi taha - parem las laguneb, kui odava hinna eest ära anda.

"Kui lähed omanikult ostmise kohta küsima, hakkab too kohe käsi kokku hõõruma - ahah lollike tuli, saab hakata hinda üles kruvima. Või hakatakse kahtlustama, et ega ta ikka endale osta, ju ikka mõni rikas soomlane või rootslane tal selja taga seisab," iseloomustab Mart Helme meil valitsevat kahtlustamise ja varakapitalistliku väljapressimise maaniat.

Kodu on Eestis. "Eesti on nii ilus. Siin on kena, puhas, vaikne, viisakas olla. Me lihtsalt ei osake seda alati hinnata," lõpetab Mart Helme end peatse lahkumise lainele häälestades.

Aga Venemaa? "Venemaa on praegu näljane, tige, rebenenud kasukaga karu, kes on kukkunud sügavasse auku ja püüab sealt vihaselt urisedes välja tulla. Küsimus on selles, kas ta ronib sealt välja omal jõul või teiste kaasabil, ja mida ta hakkab tegema pärast august väljaronimist."

MAI VööRMANN