MART HELME: Kas Lembitu oli eestlane?
Põnev on see arutelu eelkõige intellektuaalselt, aga ka tänuväärne, sest minu arvates põeb meie rahvas teatud identiteedikriisi ning arutelu oma juurtest, järjepidevusest ning jätkusuutlikkusest Euroopa ühe vanema etnilise kogumina aitaks ehk sellest üle saada.
Siinkohal ei tahaks väidelda, kas meie rahva esivanemad on siin Läänemere rannikul elanud juba 5000 aastat, nagu väidab Lennart Meri. Küsiks, kellena on näinud meie esivanemaid teised. Kas mingi kirju, ühise identiteedi, kommete, koostöö ja keeleta hõimukogumina või inimestena, kelle puhul saab juba kasutada ka mingit ühisnimetajat.
Selleks pole muud võimalust, kui minna tagasi 13.–14. sajandisse ja vaadata, mida räägivad kroonikad. Kõik, kellele sel perioodil toetuda võime – Läti Henrik, Bartholomäus Hoeneke, Hermann Wartberge ja Marburgi Wigand – kasutavad meie esivanematest üldistavalt rääkides valdavalt sõna “eestlased” (kroonikates kasutatavas ladina keeles – estones). Tõsi, pärast Saksa-Taani vallutuste teostumist tuleb küllaltki sagedasti kasutusele ka sõna “talupojad”, kuid “eestlast” ei tõrju see siiski mitte välja, vaid on pigem täpsustavaks ja kitsendavaks mõisteks.
Teame, et muistse vabaduspõlve lõpul oli Eesti alal 15–16 nn eesti hõimu, kellele kirdes olid eriti lähedased vadja hõimud, lõunas aga liivlased. Viimased kaks erinesid eesti hõimudest sedavõrd, et iga-aastastel kärajatel Raikkülas nad ei osalenud. Raikküla kogunemised kinnitavad selgelt, et eesti hõimud olid käsiteldaval perioodil kindlalt liikumas suurema meie-tunde poole, kuigi hõimuline ja paikkondlik identiteet kahtlemata prevaleeris alles ühishuvide ees. Viimase kinnituseks on tõsiasi, et rööbiti mõistega “eestlane” kasutavad kroonikudki niisuguseid mõisteid nagu saarlased, harjulased, virulased jne. Nagu kinnitab domineerivat hõimuidentiteeti ka tõsiasi, et vastupanu vallutajatele korraldati üldjuhul ikkagi maakondlikul alusel ning ühisaktsioonideski osalesid sõjasalgad mitte niivõrd eesti malevana, kuivõrd koondmaleva maakondlike üksustena.
Samas – ja see väärib erilist rõhutamist – oli ühistunne kümme aastat vallutajate vastu kestnud võitluse käigus siiski juba sedavõrd kasvanud, et Lembitul õnnestus Madisepäeva lahinguks 1217 kokku saada oma aja kohta hiiglaslik sõjavägi – 6000 meest.
Eestlaste oma kuningriik
Võime vaid spekuleerida, et juhul, kui lahing oleks võidetud ning see oleks kaasa toonud eesti hõimude vastu suunatud ristisõdade pidurdumise, andnuks see võimsa tõuke ühisidentiteedi jätkuvaks tugevnemiseks ja edaspidi ka oma kuningriigi tekkimiseks, mille koosseisu loomulikul teel oleks tõenäoliselt sulandunud ka vähemalt liivlased.
Et eeldused selleks ülikkonna näol olemas olid, kinnitavad taas allikmaterjalid. Eriti Taanile allutatud Põhja-Eestist on teada hulk vasalliseisusesse tõusnud pärismaalasi, kellest tuntuimad on kahtlemata Clemens Esto ja Hermann Osilianus (Saarlane). Ent lisada võib veel selliseidki vaieldamatult kohalikku päritolu nimesid nagu Hildelemp, Villelemp, Ande ja Torme.
Jüri Uluots on kohalikku päritolu vasallide rohkusele viidates (eri arvamustel oli neid Taani alal 35–50 protsenti) tuletanud koguni teooria, millega meie esivanemate alistumine võõrvallutajatele sündis mitte lihtsalt sõjalise allutamisena, vaid vormistati lepinguna, mille kohaselt siinsed ülikud vähemalt osaliselt säilitasid oma senised privileegid. Ehkki seda teooriat pole suudetud veenvalt tõestada, kinnitab eesti päritolu vasallide olemasolu siiski, et päris teerulliga kohalikest üle ei sõidetud. Teisalt veenab see, et siinsete ülikute selja taga pidi arvestatava jõuna seisma ka kohalik rahvas, kes nägi oma soost ülikutes garantiid omaenda senise seisundi säilimisele.
Et eestlased vähemalt esialgu säilitasidki hilisemaga võrreldes märksa arvestatavama positsiooni, kinnitab ka see, et teadaolevalt osalesid eesti soost meeste sõjasalgad ka ordu ja piiskoppide sõjakäikudel venelaste ja leedulaste vastu. See omakorda veenab meid, et eestlastel pidid olema oma juhid ning et võõrad vaatasid eestlaste kui omaette poliitilis-etnilise üksuse peale.
Oma ülikkonna kaotasid esivanemad lõplikult Jüriöö ülestõusu ajal ja järel, kui ordu maa raudse luuaga üle pühkis, eestlasi Marburgi Wigandi sõnade kohaselt kohati külade kaupa maha tappes. Ühes sellega hävis ka siinsete hõimude ülalt juhitav poliitiline konsolideerumine ning identiteet. Hilisem allasurutus aitas kindlasti kaasa aga seisusliku ja etnilis-hõimulise identiteedi arengule ja tugevnemisele, olgu peale, et selle aluseks oli siis juba pigem vaen võõraste vastu.
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Aga seda, et on puhas skolastika väidelda, kas eesti rahvus tekkis 9. või 19. sajandil. Absoluutne enamik moodsaid rahvusi on tekkinud alles 18.–19. sajandil. Küsimus on juurtes ja koostisosades, millele meie moodne identiteet tugineb. Ja neile on vähemalt juba 13. sajandil osundanud teised, meid kõrvalt vaadanud tegelased. Andes meile kui rahvusele muide juba siis ka nime, mida me praegu – loodetavasti uhkusega – kanname.
