Alustaksin kaugemalt, aastast 1996, kui Venemaa tollane välisminister Jevgeni Primakov noorte vene diplomaatidega kohtudes (kohtumisele olid kutsutud ka Moskvas resideeruvad suursaadikud, mistap mul oli au nimetatud üritusel viibida) visandas oma nägemuse tulevasest maailmakorrast. Selle kontrapunktiks oli väide, et olemasolevat rahvusvaheliste suhete süsteemi ootab vältimatult ees lagunemine. Seda põhjusel, et külma sõja aegne bipolaarne tasakaal on kadunud, aga uues olukorras pole isegi USA võimeline unipolaarseks hegemooniaks. Primakov ei uskunud ka lääne ühtsuse säilimisse nõukogudeohu kadumise järel. Arvestades veel Hiina, aga samuti India ning islamifaktori esile kerkimist (viimane tundus 1996. aastal küll ebausutavana) muutub maailm vältimatult multipolaarseks ehk mitmete omavahel rivaalitsevate jõukeskustega konglomeraadiks, milles tasakaalupunktide leidmine saab olema kõigi riikide diplomaatidele tõsiseks ja kestvaks väljakutseks, ennustas Primakov.