MART HELME: Mitu neegrit maksab üks baltivenelane?

Inimõigused pälvivad maailma tähelepanu ainult ohututes kohtades

Ajal, mil Venemaa on võtnud täie tõsidusega sihikule Eesti ja Läti ning viinud (ja jätkuvalt viimas) siinsete venelaste väidetavalt talumatu olukorra rahvusvaheliste organisatsioonide tipptasemele, võime tõelise inimõiguste rikkumise näidete hulgas, mis maailma üsna ükskõikseks jätavad, ühe värske ja enim õudust tekitavana nimetada jõhkrat genotsiidi Darfuri piirkonnast Sudaanist.

Milles seal asi? Sudaan on teatavasti riik, mille rahvastik koosneb kahest suuremast grupist: valitsevatest islamisusulistest araablastest ning allasurutud ristiusulistest mustadest. Kodusõda nende kahe jõu vahel on kestnud pikka aega ning alles kaks aastat tagasi õnnestus lõpuks vaenupooltel vaherahu sõlmida.

Paraku reguleeris see vaid musta lõuna ja islamistliku põhja vahelisi küsimusi, jättes kõrvale läänepoolse, Tšaadiga piirneva Darfuri, kus möödunud aastal puhkes islamistide omavoli vastu ülestõus.

Viimane sai keskvalitsusele teretulnud ettekäändeks, et algatada sealsete hõimude vastu täieulatuslik genotsiid, mille tagajärjel on piirkonna 2,2 miljonist elanikust praeguseks miljon kodutuks jäänud, 200 000 on põgenenud naaberriiki Tšaadi ning 300 000 viibib olukorras, kus nende elu nälja, veepuuduse ning haiguste tõttu ähvardab kustuda juba mitte enam kuude, vaid nädalate ja päevade jooksul.

Kohaliku valitsuse taktika on sealjuures uskumatult küüniline. Et mitte võtta endale otsest vastutust roimade eest, on valitseva Rahvusliku Islamirinde mahitusel moodustatud araablastest surmapataljonid, kes, pärast seda, kui lennuvägi väidetavate mässuliste vastu suunatud karistusoperatsioonide käigus on mõnda küla pommitanud, eelnevalt ettevalmistatud positsioonidelt sedasama küla ründavad, selle maatasa teevad, mehed nende endi valmiskaevatud kraavide ääres tapavad, naised vägistavad ning kaevud sisseloobitud laipadega mürgitavad.

Katastroofi ära ei hoita

Seejärel aetakse ellujäänud koonduslaagritesse, mida valvavad needsamad Janjaweedideks nimetatavad surmasalklased. Nendes laagrites on inimesed piinarikkale surmale määratud, kuna keskvalitsus, tuginedes väitele, et ei kontrolli mõningates riigi piirkondades olukorda, sisuliselt blokeerib igasuguse humanitaarabi saatmise abivajajatele.

Üksikute ÜRO ekspertide hinnangul, kes sealsete oludega tutvuda saanud, on olukord Darfuris sedavõrd hirmuäratav, et piirkonda ähvardab samasugune katastroof nagu Ruandas, kui rahvusvaheline üldsus kohe ei sekku.

Ja siinkohal ongi sobiv esitada küsimus suurele ringile: käsi püsti, kes on Darfurist üldse midagi kuulnud? Käsi ei ole kahjuks näha. Seepärast tuleb kurvastusega taas kord konstateerida, kui silmakirjalik ja omakasupüüdlik on rahvusvaheline inimõiguste teemaline poliitika. Kui kogu maailm jahub päevast päeva Palestiina küsimuse ümber ja araabia maailm ning islamimaailm tervikuna vahutavad raevust, kui Iisraeli armee mõne terroristi taas rajalt maha võtab, siis kümnetesse tuhandetesse ulatuvad ohvrid Darfuris jätavad sellesama islamimaailma täiesti külmaks, sest tapjarezŠiim koosneb ju usuvendadest.

Ent ega juudidki Darfuris toimuvat kogu maailma pühaks lehmaks muudetud holokaustiga võrdlema kipu. On ju tohutu vahe, kas mõnes koonduslaagris tapeti äravalitud rahva esindajaid või tapetakse kusagil Sahara kõrbe servas sama süstemaatiliselt “mingeid mõttetuid neegreid”.

Oma 1948. aasta genotsiidivastasest konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi pole rutanud täitma ka ÜRO. Organisatsiooni juhi Kofi Annani näpuviibutus Hartumi suunas, millele on sekundeerinud ka USA riigisekretär Colin Powell, on ainsad, millega mõrtsukaid seni karistatud on.

Ja võib kahjuks olla üsna veendunud, et kui ÜRO kord jõuabki vastavate resolutsioonideni, mille täitmine on juba omaette küsimus, on sadade tuhandete inimeste jaoks juba liiga hilja.

Rahvusvaheline vaikimine

Euroopa Liit, mis maailma asjades senisest suuremat sõnaõigust nõuab, ei jõua arvatavasti isegi mitte sõnadeni. OSCE ja Euroopa Nõukogu seevastu leiavad tõenäoliselt, et Aafrikas toimuv ei puutu üldse neisse. Ning keskenduvad endiselt jõukohasematele ülesannetele, milledest üks on kindlasti Baltikumi venelaste oi kui talumatu olukord.

Ja lõppude lõpuks, mis on üldse mingi Sudaan? Kui vanameister Voltaire omal ajal isegi Kanada kohta ütles, et see pole muud kui mõni morgen (vana saksa pindalaühik) lund, siis sama võib ju öelda ka Sudaani kohta.

Seegi pole ju muud kui üksnes mõni morg liiva. Pealegi on nad ise süüdi, kui seal elada ei oska.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti