Ehk siis Moskva muutumist senisest märksa olulisemaks tegijaks nn suures mängus, kus jagamisel on kolossaalsed ja 21. sajandil suurriikidele tõusu või langust tähistavad energeetilised ressursid ja nende transpordikoridorid.

Kaotanud Nõukogude Liidu lagunemise järel superriigi staatuse, käinud läbi majandusliku, demograafilise ja identiteedilise kollapsi kaosest, platseerunud kõige selle tagajärjel üksnes toormekaubandusel vegeteeriva tuumarelvastatud arengumaa kohale, üritab Venemaa ometi visalt ülemaailmsete suurkorporatsioonide juhtimisel toimuvast nn suurest mängust arvestatava võistlejana osa võtta.

Nagu öeldud, on Gruusia kontrollimisel selles oluline koht. Sealjuures tõestas 2008. aasta augustisõda, et põhimõt-teliselt on Venemaa eesmärgid selles riigis täiesti saavutatavad. Tuleb üksnes koera saba jupi- kaupa raiuda.

Sõjalised huvid

Ent küsigem siinkohal, missugused siis õieti on praegu Venemaa eesmärgid Gruusias.

Alustuseks tuleb sedastada kaks määrava tähtsusega seika.

Esiteks. Moskva pole kunagi leppinud tõsiasjaga, et Aserbaidžaani ja laiemalt kogu Kaspia mere gaas ja nafta liiguvad Venemaa kontrolli alt väljunud Gruusia kaudu temast sõltumatult maailmaturule. Järelikult tuleb Venemaal Gruusias saavutada selline positsioon, et ta saaks Bakuust Ceyhani kulgeva naftajuhtme ja muu transpordi soovi korral kinni pigistada.

Teiseks on Venemaal Kaukaasias ka täiesti konkreetsed sõjalised huvid. Moskva militaarne kohalolek tema peamise geopoliitilise liitlase Armeenia territooriumil tagab Venemaale küll arvestatava positsiooni piir-konna sõjalis-poliitilise mõjutajan, kuid on Armeenia geograafilist isolatsiooni arvestades suuresti vaid sümboolse tähendusega, sest ei võimalda maismaakoridoride puudumise korral kuigi ulatuslikku, kiiret ja paindlikku opereerimist.

Siit siis ka Moskva eesmärgid Gruusias. Kõigepealt tuleb seal võimult kõrvaldada rooside revolutsiooniga võimule saanud ja Gruusia Venemaa mõju alt välja viinud Mihheil Saakašvili valitsus. Augustisõjaga seda saavutada küll ei õnnestunud, kuid Moskva on vahepeal lääneriikide toetatud nn värvilistest revolutsioonidest (siinkohal vt Mark McKinnoni raamatut „Uus külm sõda”) teinud omad järeldused ja rakendab praegu Gruusias valitsevat üldist rahulolematust ära kasutades sama taktikat talle meelepärase režiimi kehtestamiseks.

Ent Moskvas on mõistetud ka, et kui tahes edukaks mingil etapil talle vastuvõetava kliki võimule upitamine ka ei osutuks, ikka võib poliitiline tähtede seis varem või hiljem uuesti muutuda. Seepärast on Kreml otsustanud käituda Gruusiaga hoopis radikaalsemalt ja selle riigi täielikult lammutada. Või-maluse selleks annab Gruusia etnilis-religioosne killustatus. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on Gruusia küljest praeguseks juba (vähemalt ettenähtavaks tulevikuks) lõplikult ära kistud. Ent arenguruumi on veelgi: islami usku grusiinidega asustatud Adžaaria ning kompaktselt aserite ja armeenlastega asustatud piirkonnad pakuvad Moskvale võimaluse purustada Gruusia tugev keskvalitsus ja Gruusia terviklikkuse ideele truu sõjavägi ning moodustada eriteenistuste hävitamise järel riigist mingit sorti föderatsioon või konföderatsioon, mille etteotsa seatud Moskva marionette eht-stalinlikul kombel üksteise vastu välja mängitakse.

Nurin Saakašvili üle

Plaanid kõige selle teostamiseks on Kremlil juba valmis. Moskva ülesanne on praegu, enne koera saba järjekordse jupi maharaiumist, kindlustada endale lääne suurriikide vaikiv heakskiit.

Sisuliselt on see juba ka saavutatud. On ju läänest kostnud üsna pikka aega nurinat Saakašvili diktaatorlike kalduvuste üle, USA on teatanud, et ei müü Gruusiale enam relvi, ja otsekui tina tuhka on haihtunud kõik need arvukad Gruusiat nõustanud poliitikud ja eksperdid, keda võis veel pool aastat tagasi usinalt Thbilisi vahet sibamas näha.

Sõjalised vaatlejad on ühel meelel selles, et militaarselt ei kujuta Gruusia Venemaale tolle plaanide teostamisel mingit takistust. Seda eriti nüüd, kus Venemaa on Lõuna-Osseetia ja Abhaasia ka ametlikult mehitanud ja tal on seega uue sõja alustamisel taktikaliselt märksa soodsamad positsioonid kui augustisõja eel.

Ent Moskvas – erinevalt läänest – antakse endale täie selgusega aru sellestki, et nurka aetud, lääne peale solvunud ja Venemaalt halastust mittelootval Saakašvilil pole muud võimalust kui lavalt lahkudes uks enda järel pauguga kinni lüüa. Ja seda soovitakse Kremlis võimaluse korral vältida.   

Seepärast jätkatakse ilmselt koera saba jupikaupa raiumist. Lõppude lõpuks kuluvad nii saadud kogemused Moskvale ära mujalgi endises Nõukogude ruumis, Eesti kaasa arvatud.