Mart Helme: Yana Toom, teie kultuurautonoomia on teisel pool Narva jõge! Jumala eest, jätke meid rahule

Ega see, et Yana Toom venelastele kultuurautonoomiat tahab, pole üllatav. Teame ja näeme ju, kuidas kogu Keskerakonna venekeelne koorekiht kõigi nende käsutuses olevate vahenditega uusvenestamist läbi suruvad.

Ja vahendeid neil on, sest Tallinnas on nad võimul ja saavad linna eelarveliste ning administratiivsete vahenditega igati oma eesmärke toetada. Sama teevad nad ka riigis, sest tänane Keskerakond pole ju tegelikult mitte midagi muud kui Keskerakonna Lasnamäe osakonna laiendus. Jüri Ratas on nii erakonna esimees kui peaminister täiesti läbinähtavalt ainult tänu oma erakonna vene tiivale.

Viimastele on muidugi kasulik, kui vapiloomaks on Eesti Vabariigi nimelises administratiivses üksuses eestlane. Petab nii mõnegi ära. Seda enam, et Kremli ja Brüsseli agendad langevad rahvusküsimuses suurel määral ühte. Mõlemad soovivad rahvuste tasalülitamist ja Eesti muutmist multikultuurseks ning -etniliseks. Protsessi ennast nähakse küll veidi erineva vaatenurga alt. Kui Euroopa Komisjon tahab liikmesriike üle ujutada migrantidega Aafrikast ja Lähis-Idast, siis Kreml slaavi rahvastikuga aladelt. Sisu jääb aga samaks: kohalik põlisrahvas peab muutuma vähemuseks, selle keel ja kultuur etnograafiliseks reliktiks ning poliitilised õigused delegeeruma geopoliitilistesse jõukeskustesse. Antud olukorras siis Brüsselisse ja Moskvasse, kes lahkarvamuste korral kõik asjad omavahel ära klativad.

Tõele näkku vaadates ei ole see olukord meil ju uus. Suveräänsuse loovutamine algas juba aastaid tagasi ning selle üheks oluliseks vaheetapiks oli kõigile alalistele elanikele valimisõiguse andmine Mart Laari ja Toomas Hendrik Ilvese eestvedamisel 1997. aastal. Meie lõunanaabrid ja saatusekaaslased, kellelt OSCE seda samuti nõudis, jäid toona endale kindlaks ja seal saavad valimistel osaleda üksnes kodanikud. Meie oleme Ühtse Venemaa lõa otsas istuva valitsuse, aga samuti Reformierakonna ja sotside eurofiilidest liberaalide surumisel astumas aga järjekordseid hukatuslikke samme, redefineerides rahvust ja kavandades Mailis Repsi entusiastlikul eestvedamisel eestikeelse haridussüsteemi hävitamist. Kõike justnagu oma kätega, täiesti vabatahtlikult. Avatult ja sallivalt.

Pole siis midagi imestada, et vene poliitika ja diplomaatia parimate traditsioonide kohaselt viskab Yana Toom välja õnged ka venelastele autonoomia nõudmiseks. Vaatame, mis reaktsioon tuleb, äkki näkkab, äkki lööb Ratas jälle vedelaks, sest vene häälteta ta valimisi juba ei võida.
Meie ülejäänud peaksime aga tõsiselt mõtlema, mis juhtub edasi. Ka Krimmis algas kõik 1992. aastal autonoomia nõudmisest. Lõppes 2014.aastal aga Venemaa võimu alla minemisega. Sama stsenaarium käivitati Ida-Ukrainas, kus praegu käib juba aastaid sõda. Selle sõja oleks Venemaa võinud juba ammu lõpetada, aga pikk sõda kurnab Ukrainat ning ühel päeval – nii on Moskvas kavandatud – õnnestub selle riigi etteotsa ehk taas manööverdada Kremlile meelepärane seltskond ning teha Ukrainast Venemaa protektoraat – kui mitte enamat.

Yana Toom opereerib muidugi jälle inimõiguste teemaga. Kulla inimene, inimõigustega pole siin midagi pistmist. Ei ole ka kultuuriga. Ega autonoomiaga. Venelastel on 140 miljoni rahvuskaaslasega kultuurautonoomia teisel pool Narva jõge. Me ei sega neil seal ei venekeelsete koolide tegemist ega vene telekanalite vaatamist.

Eestlastel on kõigile venelastele – venelastest poliitikud nagu Yana Toom kaasa arvatud – vaid üks soov: jätke meid rahule! Kui te tahate siia jääda, assimileeruge. Kui see ei sobi, siis… Putin on teid kutsunud emakese Venemaa rüppe. Aga Jumala eest, jätke meid oma häbematute nõudmistega rahule! Sest Venemaal on ainult üks eesmärk – impeeriumi taastamine kui mitte 1913. aasta, siis vähemalt Nõukogude Liidu aegsetes piirides.

Meie, eestlased, võime küll olla naiivsed, aga me ei ole lollid. Me hammustame selle läbi.