Mart Jesse: Inimene ei ole põlevkivi
Praeguste Eesti seaduste järgi maksab tööõnnetuses viga saanud tööliste ravi eest haigekassa. Ning hilisemat pisikest töövõimetuspensioni maksab üldjuhul riik ehk tavaline maksumaksja.
Enamikus Euroopa riikides hüvitab selliste juhtumite kahju – ravikuludest töövõimetushüvitiseni – kohustuslik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Kui õnnetuses sai viga üks käsi – mis ei luba töömehel enam edasi töötada ehitajana, küll aga olla tubli tööinimene mõnes teises ametis –, siis hoolitseb ka uue ameti õppimise ja rehabilitatsiooni eest seesama kindlustus.
Eesti on üks väheseid EL-i riike, kus selline kohustuslik kindlustusliik puudub. Mida see töötajatele tähendab? Piiratud võimalusi saada hüvitist kahjude eest, mis on tekkinud töökeskkonna mõjul. Ebapiisavat juurdepääsu teenustele, mis võimaldavad tervise taastamist ja ümberõpet.
Kohustusliku töövõimetus- ja kutsehaiguskindlustuse maksed sõltuvad Euroopas üldiselt konkreetse tööandja riskitasemest. Iga tööandja riskitaset hindab kindlustus. See sõltub tegevusvaldkonnast, eelnevast kindlustusajaloost, võimalike auditite tulemustest jne. Protsessiga kaasneb ka nõuandmine, kuidas ohutust parandada, ja sertifitseerimine. Mida suurem on tööohutus, seda väiksemad on kindlustusmaksed: see tekitab tööandjale selge motivatsiooni hoolitseda tööohutuse eest.
Kui tööline jääb vigaseks
Toome veel ühe näite konkreetsest elust. Tööline läheb tööle ettevõttesse, mis tegeleb katuste parandamisega. Tööandja ei anna korralikke rakiseid – rihmu, millega end kinnitada – ega paku piisavat instruktsiooni tööohutusest. Tööline kukub katuselt alla ja jääb vigaseks. Eesti seaduste järgi võiks tööline tööandja kohtusse anda, et talt hüvitist nõuda. Kohtuskäimine on aga keeruline. Lihtsam oleks, kui töötajal oleks õigus tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse hüvitisele. Lisaks motiveeriks kindlustus ettevõtet rohkem tööohutuse eest hoolitsema.
Eestis registreeritakse aastas ligi 3000 tööõnnetust aastas. Hinnanguliselt leiab neid aset kolm korda enam. Riigikontroll on osutanud, et põhjuseks ei ole mitte Euroopa keskmisest parem töökeskkond, vaid tööõnnetustest teatamata jätmine.
Nagu öeldud, on töötaja võimalused hüvitise saamiseks tööõnnetuse või kutsehaigestumise järel praegusel ajal pea olematud, sest see eeldab kohtuskäimist. Arvesse võttes, et kannatanu ei käi selleks ajaks enam üldjuhul tööl, on majanduslikult raskes seisus ja halva tervisega, pole raske mõista, et kohtuskäimisest pigem loobutakse, sest see pole rahaliselt ega muul viisil kannatanule lihtsalt jõukohane. Selle tagajärjeks on inimressursi tohutu raiskamine, kuivõrd ilma õigeaegse meditsiinilise sekkumise ja ümberõppeta muutub inimene üldjuhul püsivalt töövõimetuks ja seeläbi koormaks ühiskonnale. Kuigi jutt inimkapitali väärtustamisest on populaarne, näitab senine sotsiaalpoliitika midagi muud – tööjõud on Eestis pigem põlevkivilaadne maavara, kaeva vaid, välja ja põleta ära.
Aastate jooksul on Eestis välja kujunenud üsna kuulikindel fraseoloogia, kuidas nimetatud kindlustusliigi teket ära hoida. Kui riik tuleb välja avalik-õigusliku skeemiga, tuuakse vastuargumendiks, et see ei võimalda ettevõtjate riskide individuaalset hindamist, puuduvad individuaalsed motivaatorid, mis paneks tööandjaid oma töökeskkonna ohutust tõstma, ja puudub teenusepakkujate vaheline hinnakonkurents, mis teenuse hinda alla surub. Jutt õige.
Kui pakutakse eraõiguslikku teed, on vastuargumendiks, et osa väga suure riskiga, kuid sotsiaalselt väga oluliste ettevõtete kindlustustariif võib minna liiga kõrgeks ja nad surutakse seetõttu turult välja. Jälle õige.
Kuid selle kindlustuse puhul ei tohi rääkida mitte ainult kuludest, vaid vaatama peab ka medali teist külge – tegemist on tööandja vastutuse kindlustamisega, mille kaudu tekib töötajatel parem juurdepääs hüvitistele ja teenustele, mida neil seni ei ole. Tööandjad aga maandavad selle kaudu oma finantsriski, mis neil lasub töötajatele võimalike kahjude hüvitamise tõttu – kui kohus selle välja peaks mõistma.
Meenutagem töötuskindlustuse käivitamisele eelnenud aega – paljud kahtlesid töötukassa vajalikkuses, kuid (jättes kõrvale hiljutised segadused töötukassa reservidega) sellest kujunes edulugu. Selle kaudu tõusid küll töötajate ja tööandjate kulud, kuid töötuskindlustuse vajalikkuses ei kahtle ilmselt enam keegi. Pole mingit põhjust uskuda, et sama ei juhtuks ka mõistlikel eeldustel ja alustel välja töötatud tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustusega. Uut kindlustusliiki on põhjust karta vaid hoolimatutel tööandjatel, kes suhtuvad oma töötajatesse kui rääkivatesse tööriistadesse ja tööohutusse ei panusta.
Riiklik või eraõiguslik?
Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomisel on varem olnud suureks komistuskiviks organisatsiooniline valik, kuidas uut kindlustusliiki luua – kas riikliku või eraõiguslikuna. Parim on erasektori ja riigi koostöö mudel. Mõlemal, nii riiklikel kui ka erastruktuuridel on oma head ja vead. Kõige kriitilisem on ära hoida nii mõneski riigis tehtud viga liiga heldete hüvitiste määramisega, mis viib süsteemi kuritarvitusteni, inimeste sisuliselt vabatahtliku lahkumiseni tööjõuturult ja kulude ebamõistliku kasvuni. Tähtis on, et hüvitised oleksid küll õiglased, kuid samal ajal tuleb rakendada meetmeid, mis toovad töötaja tööjõuturule tagasi.
Sotsiaalministeerium on välja töötanud sotsiaalkindlustuse reformikava, mille üheks osaks on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse ellukutsumine, kuid ka töövõimetushüvitiste süsteemi ümberkorraldamine. See kava on koostatud mõistlikel alustel ja selle ellukutsumine aitaks kaasa nii sotsiaalkindlustuse valdkonna kui ka tööturu jätkusuutlikkuse tõstmisele. 1
