Mart Jesse: Lastega pered on olulisemad
Tegelikult on seda diskussiooni üsna naljakas jälgida ja tahes-tahtmata meenub sõbrast psühholoogi osundus, et kõige kirglikumaid homovastaseid motiveerib üldjuhul nende ebakindlus enda seksuaalse määratluse osas või hirm oma homosuhte avalikuks tulemise ees.
Päriselt on aga kurb, sest kümnendajärgulise tähtsusega asjale kulub nii palju aega. Kindlasti on see kellelegi oluline, kuid olgem ausad, ühiskondlikult on see probleem sama „tähtis” kui soovoliniku unelm võrdsustada meeste ja naiste kätekõverduste arv sõjakooli sissekatsetel või õiguskantsleri appihüüe lõpetada Pärnu naiste plaažil meeste diskrimineerimine. Need on sotsiaalse jätkusuutlikkuse seisukohalt tähtsusetud küsimused ja juhivad tähelepanu ära oluliselt.
Ilmselt ei tea keegi täpselt, kui palju on Eestis samasoolisi paare. Võib-olla paarsada, ehk isegi tuhat. Igal juhul on tegemist kaduvväikse osaga ühiskonnast. Isiklikult ma samasooliste abielus probleemi ei näe. Kui see annab neile suurema õnne- ja kindlustunde, siis mind see ei segaks. Mõnda ehk segabki, ent ilmselt legaliseeritakse need abielud ka siin varem või hiljem, ent selleks, et samasooliste armastust ei peetaks enam viirushaiguseks või ravitavaks sotsiaalseks hälbeks, peab üldsuse sallivus kõvasti arenema. Riigiti areneb arusaam inimeste vabast enesemääramisõigusest kahjuks erinevalt ja näiteks Maltal seadustati abielulahutused alles eelmisel aastal ja Iirimaal käivad vaidlused abordi lubamise üle tänini. Selles valguses oleme ju isegi kaugele jõudnud.
Abielu vaagub hinge
Aga samal ajal, kui seksuaalvähemused ja nende põlgajad abielu ümber kasatšokki keerutasid, läksid ülejäänud oma rada, muutsid oluliselt peresuhteid ja vähendasid abieluliste perede osakaalu. Nii mõnegi jaoks võib see olla taas näide väärtushinnangute allakäigust, kuid reaalsus on, et üle poole lastest sünnib Eestis peredesse, kus vanemad ei ole abielus. See tähendab igal aastal tuhandete laste sündimist keskkonda, kus perekond on avatud tõsistele õigus- ja seonduvatele majanduslikele riskidele. Probleem ei ole sealjuures, et inimesed on oma käitumist muutnud, vaid erinevalt teistest riikidest ei ole Eesti oma seadusi reaalsete ühiskondlike muutuste järgi kohandanud. Kerge on öelda, et see on inimeste enda asi, kuidas nad oma elu korraldavad ja riik ei tohi sinna sekkuda, kuid kahjuks kannatavad riskide realiseerumise läbi ennekõike lapsed.
Võtame näiteks traagilise olukorra, kui üks elukaaslastest hukkub kas liiklus- või tööõnnetuse läbi. Siis puudub erinevalt abikaasadest teisel elukaaslasel õigus hüvitisele, sest elukaaslastel ei ole seadusjärgset vastastikust ülalpidamiskohustust ja riigi jaoks on nad pigem ühiste lastega naabrid. Vahet ei ole, kui palju on ühiseid lapsi, kui suur on armastus või pikaajaline kooselu, seadusesilma jaoks ei ole sellist perekonda olemas. Või võtame näite seoses varasuhetega – kuigi noorpaar võtab ühiselt laenu, soetab eluaseme, kasvatab seal koos lapsi jne, kuulub vara seaduse järgi sellele, kelle nimi on kantud omanikuna registrisse.
Praktikas on omanikuks tavaliselt suurema sissetulekuga pool ehk mees ja lahkumineku korral pole naisel sellele varale mingit õigust. Veelgi hullem on olukord, kus pere lahkumineku korral jääb eluase ühele, kuid ühiselt võetud laen jääb alles mõlemale. Ilma notariaalse kokkuleppeta ei loe lubadused ühisest varast kahjuks miskit. Teise poolega vara jagamine sõltub sellisel juhul vaid õiguslikult kaitstud poole suvast ja südametunnistusest.
Naine kui süüdlane?
Muidugi saab läheneda probleemile kergusega, nagu seda tegi üks Eesti tippjurist, kelle arvamuse järgi on naised ise süüdi, et nõmedate meestega lapsi saavad. Kindlasti leiame veel mõne, kes suudab taandada inimsuhted tehinguteks, hingetõmbed õigustoiminguteks ja tellida partneri kohta võib-olla ka auditi. Kuid tegelikkuses käitub enamik inimesi nagu jänkupere Zdenek Mileri lasteraamatus – seal ei nähta pulmadega suurt vaeva, piisab täiesti, kui kaks armastajat omavahel kokku lepivad ja üks sõber seda lepet tõendab. Ja suur armastus on see kõige ilusam asi maailmas, tõdes jäneste kokkulepet tõendanud väike mutt. Ei mingit bürokraatiat. Ja loodame ka siin inimeste maailmas, et see ilus asi kestab igavesti. Kahjuks on see lootus paljudel juhtudel asjatu, perekonnad lagunevad ja üheks tulemiks on, et 38 protsenti üksikvanemaid elab Eestis vaesuses.
See on masendav! Sellesse arvu panustab veel mitmeid aspekte nagu näiteks puudulikud lapsetoetused või kallis elatisrahade väljanõudmise süsteem, kuid olulist osa selles mängib ka vabaabielude õiguslik reguleerimatus, mis jätab probleemide tekkimisel nõrgema poole koos lastega piltlikult kuuse alla. See on murekoht, mitte samasooliste abielu.
Lahutame probleemid
Kuna kooselu on muutunud sotsiaalseks normiks, näib igati mõistlik, et sellele antaks abieluga võrdne õiguslik tähendus alates lapse sündimisest. Õnneks on justiitsministeerium alustanud ka esimesi samme sellel teel, kuid kahjuks on homovastaste kisa varjutanud selle täielikult. Otstarbekuse kaalutlustel näib mõistlik nende teemade käsitlemine lahutada ja liikuda kiirendatud korras edasi vabaabielude regulatsiooniga.
Peale õigusvaakumi täitmise aitaks see kaasa ka iibe kasvule. Seda näitab OECD riikides tehtud uuring, mille kohaselt perekonna õiguslik kaitse sõltumata selle vormist avaldab iibele positiivset mõju. Ja erinevalt lastetoetustest ja teistest perepoliitika meetmetest ei nõua see mitte sentigi riigieelarve raha, vaid piirduks mõnede perekonnaseaduse sätete ümberkirjutamisega.
Autor on abielus ja kolme lapse isa.
