Ta rõhutas iga liikmesmaa osalemise tähtsust just enda territooriumi lähedase mere hoidmisel.

Viimasel ajal palju jutuainet andnud Venemaa keeld meie kalale on meile tegelikult üheks  võimaluseks aimu saada, mis hakkab juhtuma, kui me loodusressursse raisates ühel hetkel – kindlasti palju varem kui poole sajandi pärast – kurvalt kokkuvarisevat majandust vaatame, endal näpud põhjas. Kannatavad kalandus ja toiduainetööstus, turism, kasvab reostushaiguste surve tervishoiusüsteemile. Me saeme oksa, millel istume. 

Sadakond aastat tagasi tabas inimkonda enneolematu kärsitus. Enam polnud aega armuande oodata, vaid vajadusi hakati rahuldama jõuga võttes. Soodsa tuule asemel hakkasid laevu lükkama aurumasinad, tööstuse ja tehnoloogia areng tõi Läänemere kallastele endisest ahnemad kalapüügimeetodid ja linnade solgitorudest hakkas voolama mitmevärvilisi vedelikke.

Kärsituse viljad

Kalapüügile saadeti aina suuremaid  traallaevu. Nähtamatu ohuna hiilisid põldudele lahke käega külvatud kunstväetiste tonnid sademetega merre. Koos olmesolgis lahustunud pesuvahenditega soodustas mere selline “väetamine” kasvuainetele tundlike vetikate kiiret vohamist. Mitmekesise elustikuga madalamad merelahed kaotasid oma liivapõhjad või põhjataimestiku vetikatele, kalade kudemisalad ahenesid  või kasvasid sootuks kinni.

Möödunud sajandi 70. aastateks olid Läänemere tervise halvenemise märgid juba ilmselged – kotkad trampisid pesades katki oma munad, sest reostunud toit tegi munakoore hapraks, 80 protsenti viigerhüljestest olid keskkonnamürkide organismi ladestumise tõttu poegimisvõimetud. Armsad adruvallid asendusid lahesoppides plastivaaludega.

Teadvustades Läänemere  majanduslikku, kultuurilist ja ühiskondlikku väärtust kõigile rannikul elavatele  rahvastele, sõlmisid seitse toonast Läänemere riiki 1974. aastal riikidevahelise Läänemere kaitse konventsiooni. Seda rahvusvahelist lepingut seati juhtima alaline rahvusvaheline komisjon peakorteriga Helsingis. Nii ongi see 1980. aastal jõustunud ja praeguseni kehtiv konventsioon  rohkem tuntud Helsingi komisjoni ehk HELCOM-i lepinguna. Poliitiliselt ja sisuliselt ajakohastatud uue, 1992. aasta lepinguga liitusid kõik praegused üheksa Läänemere riiki ja Euroopa Ühendus, nüüdne Euroopa Liit.

HELCOM-i töö jaguneb viide valdkonda: laevandus, mere-

ohutus, maismaalt pärinev reostus, eluslooduse kaitse ja keskkonnaseire. Ametnike ja teadlaste  koostöös valmivad soovitused, mis näitavad kätte viisid olulisemate teemade ja valupunktidega tegelemiseks, tegudeni peaks jõutama riikliku seadusandluse kaudu.

Selliseid soovitusi on viimastel kümnenditel välja töötatud ligi kakssada, sadakonnast jõus-

olevast keskendub valdav enamik Läänemere tervise peamisele lörtsijale – reostusele. Lahti on kirjutatud eri saasteallikate olemus, mõjud ja vältimise viisid, reeglid ohtlike ainete ohutumaks veoks, keskkonnakatastroofide ärahoidmiseks ja tagajärgede kõrvaldamiseks. Samuti leiame soovituste seast ka juhised, kuidas kaitsta pringleid, hülgeid ja lõhekala ning kuidas korraldada turismi ja puhkemajandust loodust säästval ja jätkusuutlikul moel.  Tore ju, ainult... need on soovitused. Otsustajad on nende peale tihti naernud, rõhutades oma iseolemist ja soovitajate väidetavat eluvõõrdumust.

Ohud kasvavad

Olen Läänemere hüljeste kaitset rahvusvaheliselt korraldava soovituse kaasautor ja seeläbi osalenud HELCOM-i eluslooduse kaitse töörühma (HELCOM HABITAT) töös. Olen näinud pühendumust, millega teadlased koostavad ja esitavad ettepanekuid solgisurma sureva mere kaitseks ja samas olen tajunud ka ametnike ükskõiksust.

Läänemere kaitsesse on ka Eestis  suhtutud kui võõrasse muresse, rikaste riikide ettekujutusse paremast tulevikust, mis meile, arenevale ja võrdsete perre kiirustavale rannikuriigile ei saa olla igapäevaseks koormaks. Nii on vahendite nappusele viidates edasi lükatud mitmeid olulisi töid ja otsuseid. Samal ajal  kuhjuvad meres laevad ja solk.

HELCOM-i ohuennetamise töörühma andmetel on juba aastal 2015 Läänemere kaudu veetava nafta kogus 130 miljonit tonni. Selline liiklus tõstab 10 000 tonni naftat merre paiskava suurõnnetuse tõenäosust praegusega võrreldes kogu Läänemeres kolmandiku võrra, Soome lahes koguni sada protsenti. Unustades, et elame Soome lahe lõunakaldal, venivad meie ametkondade  filosoofilised vestlused õlifondi loomise ümber pimedatesse talveõhtutesse, vaikse ilmaga aga kostab silmapiiri tagant kokku põrkavate laevade pahaendelist kolinat. 

HELCOM koostab merele soodsama tuleviku kindlustamiseks tegevuskava, kus eeldatakse kõigilt Läänemerega seotud tegevusalade esindajatelt senisest suuremat tähelepanu keskkonnamõjudele. Elustiku kaitse paremaks tagamiseks on plaanis luua looduslikult seotud ja mitmekesiste merekaitsealade kogu merd kattev võrgustik. Need “sinised koridorid“ peaksid suunama kalad ohutumalt koelmutele ning meresõitjad eemale tundlike mereloomade ja lindude elupaikadest. Elustiku punase raamatu lehtedele koondatakse teave merelooduse sellest osast, mida muutused keskkonnas kõige rohkem raputavad. 

Mere sant seis nõuab kõigilt mere ärakasutajatelt pingutusi edasise allakäigu pidurdamiseks. Selle valguses jäävad mõistmatuks soovid juba kokkulepitus erandeid teha ja otsuseid osaliselt täita, tegeleda tagajärgede, mitte põhjustega. Läänemere olukord on halb ja selle taga on senine ühepäevaperemehelikkus. Meil ei ole võimalik oma kodumaad kokku rullida ja kuhugi mujale viia või merel punni eest tõmmata ja sooja seebiveega kõik kalad puhtaks pesta. Küll saame me igal tasandil otsustada, kas me tahame kümne aasta pärast minna randa ujuma või veepinnal veiklevate saastalaikude värve vaatama.