••  Miks valisid Tartu ülikooli minnes kunstiajaloo, mitte näiteks arheoloogia või etnograafia?

Selles on süüdi Nõukogude võim. Tundsin poisikesena väga selgelt, kuidas raudne eesriie mind ahistab. Nii Ameerika Häält kuulava vanaisa kui ka kõigi teiste täiskasvanute jutust selgus, et praegu on ikka hull aeg, enne sõda oli ka jamasid, aga mitte nii halbu kui nüüd, venelaste all. Soome televisiooni vaadates avanes hoopis teine maailm, kinos vaatasin Louis de Funès’ komöödiaid. See oli fantastiline, milliste raketikujuliste autodega nad sõitsid. Citroën DS-i on Barthes võrrelnud tarbimisühiskonna katedraaliga.

Minus kujunes võib-olla ajalookeskne maailmapilt – et päris maailm on Lääne-Euroopas ja ma tahan seda paremini tundma õppida ning kunstiajalugu peaks seda janu kustutama. Kui Jaak Kangilaski läks kunstiajalugu õppima sellepärast, et politoloogiat ei saanud ja kogu ajaloo õpetamine oli ideoloogiline, siis mina läksin selleks, et oma vaimus Euroopas olla.

••  Miks mitte kirjandusajalugu või mõni muu -lugu?

Hugo raamatust “Jumalaema kirik Pariisis” meeldis mulle romantilistest inimsuhetest palju rohkem kiriku kirjeldus, mille kõik teised vahele jätsid. “Kolme musketäri” lugedes püüdsin ette kujutada, milline oli see loss, mis kuninga nii kadedaks tegi, et ta Fouquet’ kinni pani, ja ma olin tõesti õnnelik, kui ükskord Vaux le Vicomte’i ära nägin. Nähtava kaudu suhtlen maailmaga kõige paremini. Kui nägin keskkooli ajal komöödiat “Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal” (ei kujuta ette, millise pilguga seda nüüd vaataks), otsustasin, et elan oma elu stiilis “Mardi uskumatud seiklused NSVL-is”. Igal hetkel tuleb säilitada kriitiline meel ja imestada, miks see nõukogude värk nii jabur on. Muide, see maksis mulle hiljem kätte peaaegu elu suurima kultuurisˇokina.

Kui 1992. aastal esimest korda pikemaks ajaks Prantsusmaale läksin, hakkasin tasapisi aru saama, et Vene ja Nõukogude kultuur on tegelikult Prantsuse kultuuri peegeldus. Terve hulk ema-isa õpetatud hoiakuid osutusid provintsisaksalikkuseks. Kui Eesti restoranis toodi kõigepealt lauale viiludeks lõigatud tomat, siis keegi ei pidanud seda eelroaks – oodati, kuni saabub praad ja lükati tomat selle kõrvale, sest üleliidulise menüüga restoranides pakuti ebatervislikku liha palja kartuli ja salatita. Nii osutus minu Eesti-Nõukogude kultuuri konflikt ajalooliseks Saksa–Prantsuse köögi erinevuseks.

••  Lähme nüüd otseselt sinu teaduslike huvide juurde. Sinu erihuviks sai Eesti funktsionalistlik arhitektuur. Kas põhjus polnud mitte selles, et keskaeg kuni juugendini oli juba läbi kammitud?

Kõik perioodid on huvitavad. Nii Marju Vilbaste juhendatud Tallinna linnamuuseumi muuseumisõprade ringis kui ka saates “Kodulinn” tundus vanalinn jube põnev. Kihvt oli, kui Juhan Maiste ja Ants Hein hakkasid mõisatest kirjutama, tegime klassivend Eero Kööbiga pärast üheksandat klassi hääletades mõisate tuuri, nende artiklid näpus. Siis olid mõisad veel täiesti kaubastamata, juhuslikult komistasime Einar Vene otsa, kelle mööblikogus veetsime terve päeva.

Aga kõige vaimustavam oli, kui 1970. aastate Sirpides kirjutasid nii Eesti- kui ka kaasaegsest arhitektuurist Leo Lapin, Vilen Künnapu, Leo Gens jt. Ma kohe tundsin, et tahan sellest osa saada, õppida arhitektuuri mõistma. Selles, miks ma uuemasse arhitektuuri pidama jäin, on oma osa ka Mart Elleri ja Leo Gensi kujundatud eetilistel hoiakutel: kolleegidega ollakse sõbralik ja abivalmis, ei kadestata, vaid alati toetatakse, jagatakse oma leide jne.

••  Mida pead Eesti funktsionalistlikus arhitektuuris väärtuslikumaks? Kas see erineb mingil moel muu maailma arhitektuurist?

See on naljakas, kuidas mul püsib funktsionalismiuurija tempel otsa ees. Teadlasena on mind ju rohkem paelunud hägused eeldustevastased nähtused, mitte selge ilmingu läbikirjutamine, vaid piirjuhtumid ja umbsopid, mida saab tõlgendada nii ja naa. Paefunktsionalism on funktsionalism ja ei ole ka. Miks Robert Natus hakkas funktsionalismi künnisel järsku Tallinna kavandama Hamburgi telliseekspressionismi? Kuidas Kotli taastas pärast sõda Estoniat tegelikult Pätsi Kadrioru kantselei stiilis? Miks 1950. aastate keskel Nõukogude arhitektuuri pähe paar aastat Eesti-aegseid maju kavandati? Ja nii edasi. Ajalugu ei pea uurima Foucault’d retseptina võttes, aga varjatu esiletoomine ongi ju meie rõõm.

Kui 1988. aastal tuli mul kirjutada “Eesti funktsionalismi reisijuhti”, sest Rootsi DOCOMOMO hankis raha ja palus igal Balti riigil reisijuhid koostada, siis olin pidevalt kimbatuses, et Lääne-Euroopa modernismi kriteeriumide järgi on meie parimad majad niikuinii vaevu keskpärased ja miks nad üldse tuleb selle järgi liistule tõmmata. Miks ma pean toonastest koolidest formaalesteetiliste tunnuste alusel välja selekteerima ainult lamedakatuselised, mis ei ole ju seetõttu automaatselt paremad? Näiteks kavandas Kotli Rakvere gümnaasiumile lameda katuse, õpetajakorterite tiivale aga kerge kelpkatuse, sest neil oli pesukuivatamiseks pööningut vaja. Kas see on funktsionalism või ei ole?

Arhitektuuriajaloos ei arvata, et Teise maailmasõja järel võidi maale midagi olulist ehitada, sest elu läks tööstusühiskonnaga kõikjal linna, ammugi siis veel Ida-Euroopa ühismajandis, mis seostub lagastamise, varastamise ja joomisega. Ent nende eelarvamuste kiuste on põnev leida, et Võrumaal Tsoorus asub üks maailmaarhitektuuri pärleid, ehkki praegu varemeis – Toomas Reinu kavandatud Sverdlovi-nimelise kolhoosi keskusehoone. Majanduses leidub alati liberaalseid taskuid, aga miks oskasid kolhoosid seada arhitektuuris palju ambitsioonikamaid sihte kui tehased? Miks võisid Eesti arhitektid raudse eesriide praost piiludes palju omapärasemad olla kui täna-

päeva Euroopa Liidu vabadusi ja juurdepääsu nautides? Miks ainult Eestis kerkis esile nii uuendusmeelne arhitektuurirühmitus nagu Tallinna Kümme? Viimaste aastatega on minus küpsenud veendumus, et eesti kolhoosiarhitektuur oli üks kogu idabloki huvitavamaid kultuuriilminguid.

••  Oledki minu meelest rinnaga kaitsnud Nõukogude-aegset arhitektuuripärandit. Nii mõnelegi tundub see vastuvoolu liikumisena.

See on ju intellektuaali missioon. Nõukogude ajal sain vastu pead, sest julgesin kirjutada Eesti-aegsest arhitektuurist, kuigi tõtt-öelda mitte väga kõvasti, sest kõik andis juba järele. Nüüd ei meeldi see, et Nõukogude periood pälvib akadeemilist tähelepanu. Olukorras, kus aktiivne on kolhoose põlgav rahvuslik diskursus, kuid Närska ja Titma sugused ajaloovõltsijad püüavad end puhtaks pesta, tekib karjuv vajadus analüütilise pilgu järele.

Ja nagu Eestis ikka, on kunstiajaloolased hädas, et ajaloolastel on nii palju tööd tegemata. Meie vajame majandusajaloolaste, sotsiaalajaloolaste jt uurimusi kui kontekste, millele oma konstruktsioonid rajada. See, kui kokkutõmbunud on ajalooteadus Eestis, on täiesti kriitiline. Uue “Eesti ajaloo” põhihäda on ju kümnete süvitsi minevate väitekirjade puudumine, mida üldistades saanuks värske ülevaate kirjutada.

••  Räägi oma suhtest muinsuskaitsega. Mida restaureerida, palju alles jätta, palju juurde ehitada?

Kui ausalt üles tunnistada, siis minu suhe on paljuski omakasupüüdlik. Eritingimuste koostamiseks vajaliku süvenemise mingi maja elusaatusse ja hingeellu võtan ainult siis ette, kui see maja mulle ka puhtakadeemiliselt huvi pakub. Näiteks on väga hea meel, et sattusin töötama riigikogu hoonega, sest see Johansoni ja Habermanni tippteos on üks meie arhitektuuriloo tüvimaju. Riigikogu hoone ruumistruktuur on nii mitmekihiline, nii ekspressionistliku valgusrezˇiiga, et selle peale ei oleks nii lihtsalt tulnud. Restaureerides on selge, et alles tuleb jätta nii palju kui võimalik ja juurde võib ehitada nii vähe kui hädapärast vajalik. On aru saadud, kui kuritegelik oli 1990. aastate euroremontide laine, mis igast vanast majast kõik väärtusliku välja viskas ja uute odavmaterjalidega asendas. Mul oli paar aastat tagasi EKA suusapäevade ajal Käärikul lausa nutt kurgus, kui nägin Tarvase ja Tölpuse aegse vana ja korralikult tehtu vahetamist odava rämpsu vastu.

On hea meel, et praegu ehitatakse nii palju maju, mis sest, et enamik neist on alaväärtuslikud kallilt müüdavad pappmajad, aga see võtab vanematelt majadelt survet maha. Kui vana maja ei meeldi, siis ei pea seda vanuse eest moderniseerimisega karistama, vaid võib uude kolida. See, kellele on küttearve nii tähtis, ei pea enam linnust penoplastiga üle lööma. Niimoodi toorutsevaid jõhkardfirmasid, nagu Viru hotelli omanik SRV Kinnisvara, on vähe alles jäänud.

Muidugi oli see jäme riiklik viga, et Viru hotelli kohe uue aja algul kaitse alla ei võetud, aga teisalt on õige eeldus, et iga normaalne majaomanik suhtub oma varasse heaperemehelikult ja hoiab selle väärtusi. Kui nõukogude ajal Virusse sisenedes oli fuajees selgelt tunda suurilmlikku elegantsi (vaatamata sellele, et see asus NSVL-is), siis nüüd on järele jäänud kolmandajärguliste sisekujundajate ja kehvade omanike maitse järgi tehtud provintslik jaamapuhvet. Kahju, et SRV meeste senine ahnus on kustutanud võimaluse pikas perspektiivis palju raha teenida.

Praegu otsitakse ju tikutulega seni rekonstrueerimisest puutumata maju, kus on veel alles ehtsat, mida nautida. Üha rohkem inimesi pöördub abi saamiseks arhitektuuriajaloolaste poole. Nad on ostnud majad, mis polegi muinsuskaitse all, kuid tahavad neid korrastada veel säästlikumalt kui mälestiste puhul kohustuslik oleks. Mis viga eritingimusi koostada, kui neid tahetakse järgida vabatahtlikult, mitte seaduse sunnil.