MART KALM: Kui mälestada, siis väärikalt

 (1160)

MART KALM: Kui mälestada, siis väärikalt
EPL

Iga ühiskond tahab põlistada oma arusaama ajaloost, kuid tulemus on tõhusam, kui kerkivad väärikad monumendid.


Vabariigi aastapäeval avati Pärnus Rüütli platsil vabadusmonument (Mart Aas, Kaarel Eelma, Mikk Mutso), mis kujutab kunagist Endla teatri rõdu, kust päev varem kui Tallinnas loeti ette Eesti iseseisvusmanifest. Arvestades Eesti rahvuslike sümbolite vähesust oli mõte taasehitada sõjas hävinud seltsimaja peasissepääs ja kuulus rõdu selle kohal ideena väga hea, tõeline leid.

Kuid nüüd väljakule asetatud maja fragment irdub oma põhiideest, sellest ei taju, et tegemist on tükiga suurest hävinud hoonest. Samuti pole kesksele ausamba positsioonile ülendatud majakatke iseseisva vormina kuigi kandev, mõjub nagu imelik mitte kuhugi viiv värav. Ajaloo traagika tulnuks hästi esile, kui fragment oleks taasehitatud tema algsele kohale, see tähendab üle tänava hotelli ette. Siis oleks kunstilist ideed võimendanud kontrast kunagi olnud tähtsa maja ja selle kohale ehitatud Nõukogude modernistliku arhitektuuri vahel.

Ent hotelli ees oleks tülikas üritusi korraldada ja linnaruumi see lahendus ei panustaks. Praegune asukoht on väljaku suhtes väga hästi valitud, monument tuleb linnas esile ja tõenäoliselt kujuneb Endla trepp populaarseks õhtupäikeses istumise kohaks. Endla rõdu puhul on arhitekti-linnaplaneerija loogika võitnud kunstniku oma. Mõlemad on professionaalsed ja ma ei teagi lõpuks, kumb asukoht olnuks parem.

Samal teemal:

Narva kolledži projekt


Veelgi säravama kunstilise idee hävinud hoone mälestamiseks leiab Tartu ülikooli Narva kolledži projektist (Indrek Peil, Siiri Vallner, Katrin Koov), mida praegu näidatakse Laste Maailma disainigaleriis. Sageli ei kujuta eestlased Narvat ruumiliselt ette, mistõttu valminud ilus makett aitab palju.

Narva vanalinna ei ole enam võimalik taastada, kuid võib üritada taaselavdada. Mõttel tuua kolledž raekoja kõrvale, kus vanasti oli börsihoone, ja luua seega keskus, mis ülejäänud arengut stimuleeriks, on jumet. Võistluse võidutöö lähtub kuulsa kunstniku Rachel Whitereadi ideest esitada hävinud objektid negatiivis, mis toob puuduva eriti jõuliselt esile. Mõte sobib haruldaselt hästi Narva, kus börsihoone oli kitsuse tõttu ehitatud poolenisti raekoja ette. Kui nüüd markeeritakse kunagine börsihoone tühjusena, negatiivse vormina, mis nagu graafikas on surunud oma fassaadi jälje uue kolledži esiseinale, siis näeme kogu aeg vana fassaadi, tajume ajaloo kulgu ja uus maja ei kerki kesk tühja vanalinna raekoda varjutama. Arhitektide nii muinsustundlikku lähenemist on harva ette tulnud. Kui baroksest börsihoonest oleks tehtud lihtsalt koopia, olnuks see ameerikalik üheülbasus, lame Disneyland, praegu aga näeme Euroopa vaimsusele omast ajalootõlgendust. On väga hea meel, et Narva linn ja Tartu ülikool on vaenukirve matnud ja kerkida saab maja, mis võib lennutada Narva Euroopa kultuurikaardile.

Kahjuks ei kannata kavandatav Vabadussõja võidusammas kunstiteosena välja võrdlust eespool vaadeldutega.  Ehkki ristile leiti tagantjärele kena põhjendus – mitte kunagi välja antud orden kogu rahvale –, ei korva see kavandi visuaalset mannetust. Asjatundjad on algusest peale juhtinud tähelepanu võistluse nõrkadele tulemustele, seda ka professionaalsete kunstnike ja arhitektide kavandite osas, mistõttu kerkib küsimus, kas parimat soovides täpsustatud võistlusülesanded ikka õigustasid end. Võidusamba vertikaalile moodustab väljaku maaliline läänesein alates viltu välja jooksvast Kaarli puiesteest, vallikraavi tühemikust, bastionist puudega ja Kiek in de Kökist väga segavalt rahutu fooni. Kui juba on sammas, siis võiks ta linnaehituslikult toimida orientiirina, nagu Berliini Siegessäule. Ka meile alati pinnuks olnud Riia monument võlgneb oma mõju heale linnaehituslikule paigutusele. Harjumäele pole suunatud ükski vaade, alati pead spetsiaalselt vaatama. Pole mõtet pead liiva alla peita, rahvuslaste kiusamiseks püstitatud vabaduskell ahendab samuti võidusamba võimalusi väljakul.

Praegu ei ole vaja julgust monument püstitada, vaid julgust tunnistada, et viimane võistlus ebaõnnestus hullemini kui ükski varasem. Tore, et endisel kaitseministril Jürgen Ligil jätkus mehisust öelda, et ta pani kokku mittelegitiimse žürii. Usutavasti ei julge näpud kõrvetanud poliitikud tükk aega žüriides oma asjatundmatust eksponeerida. Samal ajal on selge, et alati on vaja rahva häält kuulda, kuid vähemalt pool hääletajatest peavad olema asjatundjad. Kui varasemaid võistlusi on võitnud Kunstihoone autor professor Edgar Kuusik, laululava looja Alar Kotli jt, siis praegu auhinnati esmakordselt taidlejaid. Olles käinud võitjatele n-ö järeleaitamistundi andmas, tunnistan kurbusega olukorra lootusetust. Ma eksisin, kui ei tahtnud kohe võistlusele vett peale tõmmata, lausudes, et ehk saab parandada. Need kenad noored inimesed isegi ei saa aru, millest nad aru ei saa.

Auvõlga ei saa kustutada lepalehtedega. Jõmlust väljendav deklaratiivne megalomaania diskrediteerib eestlust. Üht osa rahvuslikust eliidist, kunstiintelligentsi, on solvanud valitsuse küüniline teerullipoliitika, mis alavääristab Vabadussõja mälestust ja häbistab Eesti riiki diletantliku monumendiga. Pronkssõduri äraviimist ei saa kompenseerida kõrvalkünkale võrreldamatult nõrgema monumendi püstitamisega. Nii teha ei ole lihtsalt väärikas.

Vabadussõja võidusammas ei esinda Lennart Meri ja Mart Laari ehitatud Eestit, pigem kuulub see vaimselt vendade Kaczyn´skite Poolasse.


Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare