Ent hotelli ees oleks tülikas üritusi korraldada ja linnaruumi see lahendus ei panustaks. Praegune asukoht on väljaku suhtes väga hästi valitud, monument tuleb linnas esile ja tõenäoliselt kujuneb Endla trepp populaarseks õhtupäikeses istumise kohaks. Endla rõdu puhul on arhitekti-linnaplaneerija loogika võitnud kunstniku oma. Mõlemad on professionaalsed ja ma ei teagi lõpuks, kumb asukoht olnuks parem.
Narva kolledži projekt
Veelgi säravama kunstilise idee hävinud hoone mälestamiseks leiab Tartu ülikooli Narva kolledži projektist (Indrek Peil, Siiri Vallner, Katrin Koov), mida praegu näidatakse Laste Maailma disainigaleriis. Sageli ei kujuta eestlased Narvat ruumiliselt ette, mistõttu valminud ilus makett aitab palju.
Narva vanalinna ei ole enam võimalik taastada, kuid võib üritada taaselavdada. Mõttel tuua kolledž raekoja kõrvale, kus vanasti oli börsihoone, ja luua seega keskus, mis ülejäänud arengut stimuleeriks, on jumet. Võistluse võidutöö lähtub kuulsa kunstniku Rachel Whitereadi ideest esitada hävinud objektid negatiivis, mis toob puuduva eriti jõuliselt esile. Mõte sobib haruldaselt hästi Narva, kus börsihoone oli kitsuse tõttu ehitatud poolenisti raekoja ette. Kui nüüd markeeritakse kunagine börsihoone tühjusena, negatiivse vormina, mis nagu graafikas on surunud oma fassaadi jälje uue kolledži esiseinale, siis näeme kogu aeg vana fassaadi, tajume ajaloo kulgu ja uus maja ei kerki kesk tühja vanalinna raekoda varjutama. Arhitektide nii muinsustundlikku lähenemist on harva ette tulnud. Kui baroksest börsihoonest oleks tehtud lihtsalt koopia, olnuks see ameerikalik üheülbasus, lame Disneyland, praegu aga näeme Euroopa vaimsusele omast ajalootõlgendust. On väga hea meel, et Narva linn ja Tartu ülikool on vaenukirve matnud ja kerkida saab maja, mis võib lennutada Narva Euroopa kultuurikaardile.
Kahjuks ei kannata kavandatav Vabadussõja võidusammas kunstiteosena välja võrdlust eespool vaadeldutega. Ehkki ristile leiti tagantjärele kena põhjendus – mitte kunagi välja antud orden kogu rahvale –, ei korva see kavandi visuaalset mannetust. Asjatundjad on algusest peale juhtinud tähelepanu võistluse nõrkadele tulemustele, seda ka professionaalsete kunstnike ja arhitektide kavandite osas, mistõttu kerkib küsimus, kas parimat soovides täpsustatud võistlusülesanded ikka õigustasid end. Võidusamba vertikaalile moodustab väljaku maaliline läänesein alates viltu välja jooksvast Kaarli puiesteest, vallikraavi tühemikust, bastionist puudega ja Kiek in de Kökist väga segavalt rahutu fooni. Kui juba on sammas, siis võiks ta linnaehituslikult toimida orientiirina, nagu Berliini Siegessäule. Ka meile alati pinnuks olnud Riia monument võlgneb oma mõju heale linnaehituslikule paigutusele. Harjumäele pole suunatud ükski vaade, alati pead spetsiaalselt vaatama. Pole mõtet pead liiva alla peita, rahvuslaste kiusamiseks püstitatud vabaduskell ahendab samuti võidusamba võimalusi väljakul.
Praegu ei ole vaja julgust monument püstitada, vaid julgust tunnistada, et viimane võistlus ebaõnnestus hullemini kui ükski varasem. Tore, et endisel kaitseministril Jürgen Ligil jätkus mehisust öelda, et ta pani kokku mittelegitiimse žürii. Usutavasti ei julge näpud kõrvetanud poliitikud tükk aega žüriides oma asjatundmatust eksponeerida. Samal ajal on selge, et alati on vaja rahva häält kuulda, kuid vähemalt pool hääletajatest peavad olema asjatundjad. Kui varasemaid võistlusi on võitnud Kunstihoone autor professor Edgar Kuusik, laululava looja Alar Kotli jt, siis praegu auhinnati esmakordselt taidlejaid. Olles käinud võitjatele n-ö järeleaitamistundi andmas, tunnistan kurbusega olukorra lootusetust. Ma eksisin, kui ei tahtnud kohe võistlusele vett peale tõmmata, lausudes, et ehk saab parandada. Need kenad noored inimesed isegi ei saa aru, millest nad aru ei saa.
