MART KALM: Targa valitsuse all...
Ometi otsustas valitsus jätta uue, väga hoolsalt korraldatud rahvusvahelise arhitektuurivõistluse abiga saadud projekti rahastamata. Ehkki rektorite nõukogu oli seadnud EKA prioriteediks, tegu on ainsa avalik-õigusliku ülikooliga, kuhu Eesti riik pole investeerinud, ning siin oleks saanud ühe hoobiga kogu suurkooli valmis.
Kui Tallinnas kohtab mõnda Firenze, Brüsseli või Genfi juveliiri, kelle klientideks on kogu vana maailma ilusad ja rikkad, siis tõenäoliselt noolib ta siin oma galeriisse metallikunsti kateedrist Kadri Mälgu koolkonna loomingut. Mitte asjata ei anna tööstur Raul-Roman Tavast igal aastal parimale väärismetalliga töötavale üliõpilasele stipendiumi. Scankristall ei läinud põhja mitte klaasikunstnike pärast, dotsent Tiina Sarapu tootenäidised on võitnud grand prix’ lausa üleilmsel Trieste Contamporanea disainivõistlusel. Kas kujutaksite Baltika edulugu ette ilma EKA vilistlasteta? Pärast läinudaastast Venezia biennaali on dekaan Marko Mäetammel välisnäitusi enam, kui meedia kajastada jaksab. Kuigi EKA on kunstikool, pälvis viimasel üleriigilisel üliõpilaste teaduskonkursil humanitaarmagistrite seas esikoha kunstiteadlane Greta Koppel, kes pakkus uudseid määratlusi Kadrioru vanadele hollandlastele.
Ehkki aasta tagasi olid populaarsed pildid EKA keraamikatudengitest, kes pronksiööl kaitsesid aknal oma kooli mässajate eest, on rohkem visuaalne kui sõnaline kunstiharidus olnud oluline abimees venekeelsete Eestisse integreerimisel. Sama tegur on andnud EKA-le erilise koha puudega noorte haridusvalikul ja ka üliõpilaste välisvahetuses. Nii kirevalt rahvusvaheline pole ühegi teise Eesti kõrgkooli fuajee.
Kuna EKA missioon on seista isamaa väljanägemise eest, siis on eelkõige patriootiline vastutustunne kutsunud esile kriitika püstitatava Vabadussõja monumendi aadressil. Ei ole mingit põhjust kahelda Eesti arhitektide loomingulises potentsiaalis, mida on korduvalt esile tõstnud üleeuroopalised ajakirjad, nagu A10, ja ka härrasmehelik reaktsioon oma kooli uue hoone arhitektuurivõistlusel auhindadeta jäämisele näitab nende suurepärast konkurentsitaluvust.
Enne sõda olid praeguse kunstiakadeemia eelkäijad Pallas ja riigi kunsttööstuskool küll veel eraldi, kuid ometi pidas riik mõlema valmisehitamist oluliseks. Kunsttööstuskooli kasutada antud tsaariaegsele koolimajale lisas haridusministeerium korrused peale kohe 1922–1923, kui eelarve polnud veel priske nagu praegu, vaid kasin nagu 1990. aastate alguses. Need hooneosad, mis ehitati alla saja üliõpilasega kõrgkoolile, on praeguses enam kui 1000 tudengit koolitavas majas hilisemate lisanduste all veel hoomatavad.
Kunstiakadeemia vaestes oludes, n-ö lipp lipi peal, lapp lapi peal kasvanud koolimaja asub Viru väljaku nurgal. See traditsiooniline koht on asutuse tähtsust arvestades küllaltki rahuldav.
Kolida põllule karpi?
Kõikide riiklike kunstikoolide isa, juba ammu École des beaux-arts’iks ümber kujundatud Prantsuse kuninglik kunstiakadeemia asub Louvre’i kui kunagise kuningalossi vastas just Prantsuse akadeemia kõrval. Royal Academy of Arts palistab Londonis Picadillyt. Rootsi kuninglik vabade kunstide akadeemia vaatab üle vee tõtt Riddarhuseti ehk Rüütelkonna hoonega. Ehkki Läti kunstiakadeemia asub endises saksa käsitöökoolis, lisab ta ikka suurtel bulvaritel linnale tähtsust. Kui kunsti-akadeemia kasutaks uue maja ehituse ajal ajutiselt praegu tühjalt seisvat Rüütelkonna hoonet, siis näeks, kuidas väike kool tervendab Toompea kõledat ametnikeenklaavi, mis on üle-jäänud linnaga sidumata.
Need majandustargad, kes kogu ühiskonna kasu silme ees ei suuda hoida, on varmad hurjutama, et haridust tuleb anda odavama koha peal, ehitagu endale kast põllu peale. Ometi peaks Tallinn küüntega kinni hoidma, et EKA oma strateegilist kohta ei loovutaks. Ei tohi ju korrata Kumu viga, kus rahvuslik suurinvesteering, mis pidanuks andma pealinnale efektse ehte, raisati ära nurga taha. Arvestades Kumu linnaehituslikult nii ebasoodsat asukohta ja rasket ligipääsetavust, tuleb eriti imetleda Eesti kunstimuuseumile tegevuse eest osaks saanud kõrget rahvusvahelist tunnustust. Ainult kaubanduskeskuste ja büroodega linnale karakterit andvat ja meeldejäävalt atraktiivset keskust ei loo. Selleks on vajalik eri funktsioonide põimimine. Nii Coca-Cola Plaza kui ka uue Sakala keskuse puhul mängiti väga lamedalt käest linna rikastava kvaliteetarhitektuuri sünni võimalused, mistõttu EKA uus maja pakub riigile tema pealinna jaoks ühe vähestest allesjäänud võimalustest.
