Link kopeeritud!

MÄRT LÄÄNEMETS: Tiibeti kriis ja puna-Hiina ponnistused

 (79)

Tiibeti kriis näitab ilmselgelt Hiina Rahvavabariigi sisepoliitika kriisi ja rasket haigust.

Tiibeti pealinnas Lhasas ja kümnetes teistes ajaloolise Tiibeti ala linnades toimunud väljaastumiste ulatus annab tunnistust tiibetlaste sügavast rahulolematusest ja valmidusest kasutada oma õiguste kui mitte taastamiseks, siis vähemalt neist märku andmiseks ka äärmuslikumaid vahendeid kui vaikne vägivallatu vastupanu, millele kutsub üles tiibetlaste rahvuslik ja usujuht dalai-laama.

Tiibeti ja Hiina omavahelise seotuse ja vastasseisu juured ulatuvad kaugele ajalukku. Tiibet on olnud omapärastes lepingulistes sidemetes mitme Hiina keisridünastiaga, kuid säilitanud ka keisririigi sõltlasriigina alati autonoomia ja oma traditsioonilise elukorralduse. Seda kuni kommunistide võimuletulekuni 20. sajandi keskel ja Hiina Rahvavabariigi moodustamiseni.

Viimase keisridünastia kukutamise (1911) ja rahvavabariigi loomise (1949) vahele jäänud Hiina Vabariigi perioodil oli Tiibet de facto iseseisev, kuigi muu maailm seda iseseisvust ei tunnustanud. Kuid ei Hiina ega ükski teine riik kiirustanud toona ka Tiibeti status quo’d muutma.  Kommunistide eesmärk võimule tulles oli Hiina taastamine viimase keisririigi piirides. Seetõttu oli Tiibeti ja Ida-Turkestani vägivaldne taasliitmine üks nende pakilisemaid eesmärke. Taiwani pähklit ei õnnestunud neil aga toona ega ole õnnestunud ka tänini katki hammustada.

Samal teemal:

Tiibeti “vabastamisega” Hiina Rahvavabariigi poolt 1950. aastate algul algas aga ilmselt Tiibeti ajaloo süngeim ajastu. Erinevalt varasematest valitsejatest hakkasid kommunistid kohe täie hooga tiibetlaste traditsioonilist elukorraldust lõhkuma ja neid sotsialismi rüppe suruma. Nende ettevõtmise suurim takistus oli Tiibeti budism, mida asuti eriti jõuliselt välja juurima. Tiibetlaste vastuhakud uuele võimule suruti jõuga maha. Noor dalai-laama püüdis algul Pekingiga läbi rääkida, kuid nägi peagi, et esimees Mao Zedongi eesmärk on tema rahva usu ja elukorralduse hävitamine ühtse ja õitsva Hiina sotsialismi ülesehitamise nimel.

Ülestõus ja partisanivõitlus

Esimese okupatsioonikümnendi kriisi tulemusel lahvatas märtsis 1959 ülestõus, mille käigus dalai-laama ja umbes 100 000 tiibetlast põgenesid naabermaale Indiasse. Ülestõus suruti julmalt maha, kuid mõnes Tiibeti osas, eriti Ida-Tiibetis jätkus anastajatevastane relvastatud partisanivõitlus 1970-ndate alguseni. Järgmine kümnend tõi kaasa “suure proletaarse kultuurirevolutsiooni”, mille käigus hävitati eriti jõhkralt budistlikke kloostreid ja sunniti tiibetlastele peale neile võõrast elulaadi.

1970. aastate lõpus Hiinas alanud reformiajastu tõi Tiibetile aga uusi katsumusi. Industrialiseerimise ja vennaliku abi sildi all hakati Tiibetisse massiliselt asustama hiinlasi, kes on nüüdseks mitmes piirkonnas, eeskätt pealinnas Lhasas juba enamuses. Industriaalne ülesehitus, mida teostasid hiinlased hiinlaste jaoks, surus tiibetlased veelgi enam omaenda kodumaal teisejärgulise rahva staatusse.

Samal ajal jätkus ka Tiibeti militariseerimine ja selle kõrg-mäestiku unikaalse looduskeskkonna hävitamine, mis on nüüdseks kohati viinud juba pöördumatute tagajärgedeni. Tiibetlaste enda suhtumist oma kodumaa säärasesse ülesehitusse näitasid 1989. aasta märtsis, eelmise suure ülestõusu 30. aastapäeval, taas puhkenud ulatuslikud rahutused, mille verise mahasurumisega kogus kuulsust toonane Tiibeti autonoomse piirkonna parteijuht, praegune riigipea Hu Jintao.

Loe veel

Neist rahutustest möödunud ligi 20 aasta jooksul ei ole Pekingi suhtumises Tiibetisse ja tiibetlastesse kahjuks midagi muutunud. Tiibetlased on Hiina kommunistlike valitsejate silmis ikka pigem minevikust visalt kinni hoidev tülikas rahvakild (“ainult” kuus miljonit), kes takistab Suur-Hiina sotsialistlikku progressi strateegiliselt niivõrd olulises ja maavaradest rikkas piirkonnas. Kuna nad pole poole sajandi jooksul nõustunud uue korra “hüvesid” vabatahtlikult vastu võtma, tuleb neid seda tegema sundida. Enne tuleb aga hävitada või tasalülitada Tiibeti kultuuri ja tiibetlaste eneseteadvuse aluseks olev Tiibeti budism. Seepärast ongi Tiibeti rahva- ja usujuht dalai-laama kuulutatud vaenlaseks number üks, Hiina emamaa lõhestajaks ja Tiibetis kõikvõimalike nurjatuste korraldajaks. Propaganda ja ajupesu on kahjuks niimoodi meelestanud ka suure osa hiinlastest. Dalai-laama ettepanekud kõneluste alustamiseks ja Tiibeti olukorra normaliseerimiseks on põrganud Pekingi jäigale suhtumisele.

Hirmutatud tibetoloogid

2008. aasta olümpiamängude korraldajamaana on Hiina Rahvavabariik püüdnud teha üle maailma aktiivset PR-kampaaniat, näitamaks ennast moodsa ja avatud maana. Kuid see piirdub poliitilise teatriga, millest muu maailm laseb ennast kahjuks pahatihti pimestada. Üks selliseid oli näiteks mullusügisene Tiibeti teadlaste delegatsioonide saatmine eri maadesse, kus nad siis loengutel ja seminaridel pajatasid Tiibeti kultuuri ja hariduse õitsengust. Eestit ja Tartu ülikooli külastanud ärahirmutatud moega tibetoloogid ei mõjunud selles osas küll eriti veenvalt.

Hiljuti vallandunud uus Tiibetiga seotud poliitiline kriis ja rahvavabariigi võimude poolt selle “lahendamiseks” valitud tee on ilmselge tunnistus, et Peking ei kavatsegi oma tegelikku poliitikat muuta. Rahva väljaastumised uputati ka seekord verre. Maailma püütakse aga veenda, et midagi pole juhtunud ja kõiges on süüdi pahatahtliku “dalai kliki” salasepitsused.

Maailm märkas seekord aga õnneks rohkem ja reaktsioon, sh Eestis, oli märksa adekvaatsem. Mitte aga Hiina võimude reageering, kes muu hulgas asusid hoolega piirama välisturistide riiki lubamist. Kuuldavasti puudutab see valusalt ka Eesti reisikorraldajaid ja nende kliente, kes on pidanud plaanitud ja ettevalmistatud Hiina-reise ootamatult ära jätma. Kas selline käitumine päästab Hiina nägu olümpiamängude eel? Raske uskuda.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare