Kuna samadele alustele on tuginetud ka koalitsioonilepingut koostades, on ka kõigi selles kirja pandud lubaduste täitmine võimatu. Loomulikult võime veel mõnda aega pead jaanalinnu kombel liiva all hoida ning väita, et kõik on kõige paremas korras, kuid seda hullemaks meie olukord kokkuvõttes muutub. Eesti ei saa enam eirata olukorda, kus eelarvelaekumised pole lihtsalt prognoositud tuludest väiksemad, vaid vahe ähvardab aasta lõpuks ulatuda isegi tagasihoidlike prognooside kohaselt miljardite kroonideni. Kuigi eelarve on koostatud ülejäägiga, ei pruugi sellest puudujäägi katmiseks jätkuda. Eelarve miinusesse vajumine seaks omakorda ohtu lootuse 2011. aastal eurole üle minna. Rahvusvahelistel finantsturgudel valitsevat ebakindlust vaadates oleks eurole üleminekut Eestile aga hädasti vaja. 

Rahandusminister Ivari Padaril tuleb tunnustada, et tal jätkus julgust olukord kogu selle tõsiduses avalikkuse ette tuua. Igati õigustatud on ka Padari seisukoht, et selles olukorras tuleb tõsiselt kaaluda negatiivse lisaeelarve koostamist. Padar teab, mis räägib. Ta on korra näinud, kuidas negatiivse lisaeelarve toel viiakse Eesti majandus kriisist välja. Kuigi Venemaa majanduse kokkuvarisemisest tulenenud kriisi ei saa päris täpselt võrrelda praeguse globaalsest ebakindlusest tuleneva majanduse jahenemisega, on siin ometi mõndagi sarnast. Nagu 1999–2000 hakkab ka praegu Eestis tekkima ulatuslik eelarve puudujääk. Investeeringud majandusse on järsult vähenenud ning Eesti usaldusväärsus kõikuma löönud.

Ministrite valikud

Samal ajal tean omast kogemusest, et negatiivse lisaeelarve koostamine pole mingil juhul kerge. Loodan, et Keskerakond ei rakenda sellel korral negatiivse lisaeelarve vastu sama taktikat mis 2000. aastal, kui parlamendi tööd nädalate viisi takistati. Selleks et sellest kahtlemata valusast ning ebameeldivast sammust aga tõesti kasu oleks, tuleb järgida kolme 2000. aastal rakendatud põhimõtet. Esiteks ei tohi negatiivse lisaeelarve koostamisega hetkegi viivitada. Kui vajadus selle järele on selge, siis tuleb kohe tööle asuda. Eelarve mahtu arvestades pole praegu vajaliku lõike suurus suhteliselt suurem kui 2000. aastal. Kerge see aga pole. Ametnike palga tõus on välja kuulutatud, seda peatada enam ei õnnestu. Käivitatud on ka suur hulk teisi eelarves ette nähtud programme ja investeeringuid. Nende kõigi peatamine või isegi vähendamine pole võimalik. Iga venitatud nädal muudab kärpe valusamaks. 2000. aasta kogemus näitab, et kõige lihtsam on seda teha kollegiaalselt ehk vähendada kokkulepitud protsendi võrra kõigi ministeeriumite ning asutuste eelarvet, jättes valikute tegemise ministrite hooleks. Seejuures ei saa loomulikult unustada Euroopa tõukefondide osa.

Teiseks pole negatiivsest eelarvest tulu, kui selle koostamist ei kasutata ära senisest selgemate prioriteetide seadmiseks. Üks kriisi osa on ju Eesti usaldusväärsuse langus välisinvestorite silmis ning sellest tulenev investeeringute järsk vähenemine. Seda olukorda on võimalik taastada vaid osutades, et Eesti suudab endiselt endale selgeid sihte seada. 2000. aastal otsustas Eesti nimelt teha ühemõtteliselt selgeks, et võtab tõsiselt eesmärki saada kutse NATO-sse 2002. aastal. Seetõttu jäeti lisaeelarve koostamisel Eesti kaitsekulutused puutumata, mille tagajärjel tõusis toona järsult kaitsekulutuste osakaal SKT-s. See pea-aegu kõigi välisanalüütikute meelest võimatuks peetud samm suurendas oluliselt Eesti tõsiselt võetavust ning pani aluse meie teele NATO-sse.

Parim majanduspoliitika

Samal kombel peab Eesti käituma ka nüüd. Milline ministeerium 2008. aastal “puutumatuks” kuulutatakse, on loomulikult poliitilise otsustuse küsimus. Ise leian, et Eesti peaks panustama haridusse. Pole ju mingi saladus, et parim majanduspoliitika on praegu hea hariduspoliitika. Eesti tulevik oleneb meie suutlikkusest panustada teadusmahukasse tootmisse ja innovatsiooni, see sunnib aga pöörama esmatähelepanu hariduse edendamisele. Ühelt poolt eeldab see strukturaalseid uuendusi, teiselt poolt aga ka senisest suuremat rahalist panustamist. Seades negatiivse lisaeelarve koostamisel hariduse tõeliseks prioriteediks, annaks valitsus Eesti ühiskonnale tulevikku vaadates ülimalt olulise signaali. 

Kolmandaks on tähtis, et peale negatiivse lisaeelarve ehk usalduse taastamise Eesti eelarvepoliitika vastu käivitaks valitsus selge programmi ettevõtluse elavdamiseks ning investeeringute ligimeelitamiseks. 2000. aastal otsustati selleks kaotada ettevõtte tulumaks ning korraldada radikaalne haldusterritoriaalne reform. Kuigi reform koalitsioonisiseste vastuolude tõttu kahjuks nurjus, sai esimene teoks, etendades investeeringute suurendamisel ülimalt olulist rolli.

Konkreetseid samme ettevõtluskeskkonna parandamiseks vajab Eesti ka 2008. aastal. Haldusterritoriaalse reformi teostamine koalitsioonilepingusse kahjuks ei mahtunud, teisteks sammudeks on aga võimalused veel olemas.

Lõpetada tuleb ka populistlik vastandumine ning erakondlike punktide teenimine nii olulise seaduse nagu töölepinguseadus väljatöötamisel. Eestil on seda seadust hädasti vaja, ratsa-rünnakuga pole seda aga võimalik korraldada.

Kõikide nende otsuste langetamiseks pole palju aega. Valitsus peab julgema olukorrale ausalt otsa vaadata. Kui rahandusministri prognooside kohaselt laiutab aasta lõpuks eelarves suur auk, tuleb tegutseda kohe ja praegu. Vastasel korral võib majanduse olukord kujuneda tõeliselt tõsiseks.