Mart Laar: Eesti vajab põhjalikku inventuuri senistes poliitikates ja plaanides
Diplomaatia sünd langes ühe ajajärgu lõppu, juhatades sisse järgmise kümnendi. Lõppemas oli ajajärk, mil Eesti oli kantud paarist suurest ideest, mille saavutamiseks koondati kõik jõud. Diplomaatia sünniajaks oli Eesti astumas Euroopa Liitu ja NATOsse, saavutades sel kombel veel mõni aeg tagasi võimatuks peetud eesmärgid.
Uuel kümnendil pole Eesti endale uusi suuri eesmärke sõnastanud, täpsemalt öeldes pole seda isegi üritatud. See on osalt seletatav sellega, et mõned lühiajalisemad eesmärgid on Eestil siiski olnud. Näiteks võib siin tuua ülemineku eurole, mis aitas jõude ja energiat koondada majanduskriisist toibumiseks. Teisalt on viimane kümnend olnud ka perioodiks, kus uute suurte eesmärkide asemel tegeleti vanade eesmärkide täpsustamisega.
Nii pole tähtis mitte ainult mõnda organisatsiooni sisse saada, vaid seal ennast ka maksma panna. Sellele ongi viimase kümnendi aeg kulunud. Edukamalt on see läinud NATOs, siin on Eesti autoriteedile kaasa aidanud mõned "hullumeelsed" otsused, nagu näiteks kaitsekulutuste tõstmine kahe protsendini rahvuslikust koguproduktist.
Vaatamata korduvatele lubadustele pole rõhuv enamik NATO liikmesriike selle sihtmärgiga hakkama saanud, mis kõik on Eestist jätnud igati asjaliku mulje. Samale eesmärgile on kaasa aidanud õnnestunud välismissioonid. Eesti osakaalu tähtsustumine avaldub ka NATO muutunud ning täienenud plaanides.
Kui kümme aastat tagasi võis Eesti rääkida Venemaa agressiivsusest ning soovitada NATO plaane ning dokumente selle järgi kohendada, siis alles nüüd hakkavad need varem ignoreeritud seisukohad mõjule pääsema. (...)
Umbes samas suunas on Eesti üritanud liikuda ka Euroopa Liidus. Eesti saavutused majanduskriisiga võitlemisel ning suutlikkus eurole üle minna on äratanud Euroopas positiivset tähelepanu. Samas pole Euroopa Liidus oma mõju suurendamine sugugi nii lihtne ning siin seisab palju tööd alles ees. Eesti majanduslik ja poliitiline mõjuvõim on kahjuks väike ning selliseks vähemalt lähitulevikus ilmselt ka jääb. (...)
Sellisel kombel vajab Eesti põhjalikku inventuuri oma senistes poliitikates ja plaanides, et näha, mis neist tegelikkuses töötavad ja mis mitte. Siis on teada, mida neist jätta ning millega edasi liikuda. Selline inventuur aitaks meil selgemalt määratleda omi probleeme ning väljakutseid, ka neid, mis ei tulene lähiminevikus tehtud möödalaskmistest, vaid edusammudest, näiteks väljarände hoogustumine. (...)
Probleemi aitaks leevendada sündimuse järsk tõstmine, millele on Eestis ka tähelepanu pööratud, kuid tagajärjed on siin keerulised tulema. (...) Loomulikult võib kõige selle taustal pikalt rääkida, kui vale on mure väljarände pärast, kuid see ei muuda probleemi olematuks. Eesti ühiskonda vapustab see kõikidel aladel, alates majandusest ja lõpetades riigikaitsega. Selleks, et probleemi lahendada, tuleks seda endale kõigepealt tunnistada. Just selleks ongi meil oma saavutuste ja möödalaskmiste inventuuri vaja.
Artikkel ilmus Diplomaatia viimases numbris. Loe täispikka artiklit siit.
