Mart Laar: infosõda Vene-Gruusia sõja näitel
Tänapäevase infosõja näide on 2008. aasta Vene–Gruusia sõda, mis Vene poole arvamuse kohaselt võideti küll lahinguväljal, kuid kaotati inforuumis. Nimetatud konflikt pakub meile erilist huvi ka seetõttu, et Gruusiat aitas infosõjas Eerik-Niiles Krossi juhitud töörühm ehk “Eesti köök”. Siit pärineb ilmselt ka Venemaa soov Krossile kuidagi kätte maksta.
Infosõda võib olla suunatud konflikti sattunud riikide ja elanikkonna või siis laiemalt maailma avalikkuse mõjutamiseks. Infosõda võib jagada ettevalmistavaks, poliitiliseks ja sõjaliseks. Ettevalmistav infosõda toimub tegelikult pidevalt ning peamiselt rahuaja tingimustes. Selle käigus mõjutatakse sihtrühma inimeste hoiakuid, suhtumist ja eelarvamusi. Poliitilises etapis on mõjutustegevus konkreetsem ning suunatud avalikkuse kallutamiseks poliitilises konfliktis ühele või teisele poole. Vene-Gruusia sõja puhul langeb esimene suuresti ära ning juttu on rohkem teisest ehk rahvusvahelise tausta loomisest.
Esimese faasi ärajäämine on enamasti tingitud sellest, et Venemaal kontrollib suuremaid meediakanaleid tegelikult riik ning kõrvalt on sellele turule raske pääseda. Vene–Gruusia konflikti ajal kattis kogu meediaruumi riik oma informatsiooniga ning saavutas sellega oma poliitikale peaaegu sajaprotsendilise elanikkonna toetuse. See jätkus ka sõja ajal – Vene inforuumist mõjutatud inimesed jõudsid peaaegu arvamusele, et ilmselt on Gruusia Venemaad rünnanud ning kavatseb oma liitlastega selle vallutada. Gruusia inforuum oli omakorda aga suletud Vene meediale.
See oli tingitud Gruusia teistsugusest tähestikust ning teiseks Vene meediale pandud administratiivsetest piirangutest. Vene meedial ei õnnestunud endale saada ka oma infokanalit Gruusias, mistõttu jäi selle mõju elanikkonnale peaaegu olematuks.
Infosõda maailma avaliku arvamuse mõjutamiseks
Nii toimuski infosõda peamiselt maailma avaliku arvamuse pärast, kuid oli samas mõlemale poolele saatuslikult tähtis. Järgmine infosõja faas algas kiirelt pärast “Rooside revolutsiooni” Gruusias ning riigi pöördumist läände. Sihiks oli Venemaa poolt vaadates nõrgestada lääne toetust Gruusia uutele võimudele ning Gruusiat kui ebaõnnestunud riiki maailmast isoleerida. Gruusia sihid olid täpselt vastupidised.
Ettevalmistavas faasis püüdis Vene pool samastada Gruusiat konkreetse isikuga ehk personifitseerida. Rünnaku objektiks valiti president Mihhail Saakašvili, kes oli poliitikutest läänes kõige tuntum. Venemaa seadis ettevalmistava faasi käigus eesmärgiks esiteks rünnata Gruusiat kui ebaõnnestunud ühiskonda, kus valitseb kõrge kriminaalsus ja korruptsioon. Teiseks püüti rünnata Gruusiat kui ebademokraatlikku ja autoritaarset riiki.
Kolmandaks kujutati Gruusiat kui etteaimamatut ning ohtlikku, sõjakat riiki, mis on sallimatu väiksemate naabrite vastu.
Saakašvilile omistati teatud omadused, mida lõputult korrutati ning mis pidid tema külge kleepuma, aidates sel kombel Venemaal saavutada oma eesmärke infosõjas. Seejuures kasutati Saakašvili iseloomu nõrkusi – neid vastavalt Venemaa sihtidele võimendades ning kinnitades. Gruusia juhti üritati näidata majandusliku võhiku ning korruptandina, sealjuures võimuka ja autoritaarsena, samuti rahvuslase ning äärmiselt impulsiivse inimesena, kes on ühtlasi sõjakas ning kellel on imperialistlikud ambitsioonid.
Esimese eesmärgi saavutamisel tabas Venemaad ebaõnnestumine, kuna Saakašvili majanduspoliitika osutus üle ootuste edukaks. Korruptsiooni silti üritati talle samuti külge kleepida, kuid suurema eduta. Seetõttu suutis Gruusia säilitada kuvandi endast kui reformivast ning positiivselt muutuvast ühiskonnast.
Venemaa kasutas ära Saakašvili mainet
Teiste eesmärkidega oli Venemaa edukam. Võimendades Saakašvili positsiooni ning poliitilist edu otsiti võimalust näidata tema ebademokraatlikkust. Sellele aitas kindlasti kaasa Saakašvili enda loodud vastav maine, jooned, mis mingil määral temas kahtlematult ka olemas on. Rõhutati Saakašvili impulsiivseid jooni ning kujutati teda ettearvamatu hulluna, kes on seetõttu ka ohtlik. Samuti näidati tema rahvuslust soovina Gruusia hambuni relvastada ning kujutati teda mehena, kes armastab sõdimist ning tahab naabritele kallale tungida.
Poliitilises faasis üritas Venemaa tugevdada kuvandit Saakašvilist kui diktaatorist, kes on Gruusias demokraatia hävitanud. Jutt, mida tugevdasid Saakašvili enda tehtud vead, leidis toetajaid. Gruusiale läksid need aga kalliks maksma. Kõige otsustavam faas on sõjaline faas, milles infosõda kasvab kokku sõjalise operatsiooni teiste osadega nagu näiteks õhu-, mere- või kübersõda.
Ettevalmistused sõjaliseks faasiks infosõjas algasid pärast seda, kui Venemaal langetati otsus vastuolud Gruusiaga lahendada sõjalisel teel. Venemaa presidendi nõuniku Andrei Illarionovi kinnitusel toimus see 2006. aastal. Konkreetsed plaanid pandi paika siis, kui hakkas selguma konventsionaalse sõja täpsem ajakava, täpsemalt siis 2008. aasta jaanuaris.
Infosõda kombineeriti kübersõjaga
Infosõda oli kombineeritud ka kübersõjaga, eesmärk oli Gruusia ingliskeelse meediaruum ära lõigata muust maailmast. Infosõjaks koostati kindel plaan, kus pandi paika Venemaa esitatav “lugu”. Kuna Venemaa nägi suurima ohuna tülliminekut läänega, siis Gruusiat rünnates üritati seda juba eos vältida.
Juhtimaks tähelepanu eemale Venemaa rünnakust, esitati toimuvat nii, et seda sai tajuda hoopis Gruusia rünnakuna selle väiksemate osade vastu, milles Gruusia rakendavat genotsiidi ning äärmuslikku vägivalda. Venemaa läks rünnatavatele lihtsalt appi, õigemini neid päästma. Kogu konflikti üritati kujutada Gruusia-Osseetia, mitte Gruusia-Vene konfliktina. Ette valmistati materjalid, mis kirjeldasid, kuidas grusiinid on läbi aegade osseete rõhunud ning kuidas Stalin osseetidega väga halvasti ümber käis. Ette valmistati vastavad tele- ja trükimaterjalid, mis sõja alguses kõik välja paisati.
Kuna kübersõja vahenditega löödi Gruusia infokanalid rivist välja ning suleti nende pääs läände, siis kaeti kogu sõjapiirkond Venemaa kontrollitud infokanalitega. Välismaa ajakirjanike ning sõltumatu pressi ligipääsu piirkonda samas tõkestati. Propaganda Gruusia vastu kandis süüdistusi agressiivsuses ning militarismis ning hoogustus vahetult kuudel enne kriisi puhkemist. Siit võib järeldada, et kui näed, et sind agressiivsuses süüdistatakse, siis tuleb olla tähelepanelik, et sulle endale keegi kallale ei tungi.
Konflikti alguses oli Venemaa infosõjas ülivõimas. Peaaegu kogu maailmasse läinud informatsioon oli Venemaa kontrolli all ning vastas nende skeemile. Sellele aitasid kaasa Gruusia enda tehtud vead, mis Venemaa sõnumit eriti rõhutasid ja võimendasid.
Osavalt kasutati kiirelt levitatud valeinformatsiooni, mis hiljem küll ümber lükati, kuid mis oli selleks ajaks jõudnud juba oma töö ära teha. Näiteks võib tuua üle maailma levinud teadet kohutavaist tapatalguist Osseetias ning grusiinide poolt mõrvatud 2000 elanikust. Vene võimud ise vähendasid numbrit kiirelt 162 peale, kuid takkajärgi ei huvitanud see enam kedagi. Konflikt algas Venemaa plaanide kohaselt, mistõttu jäi ka toetus Gruusiale esialgu kõikuvaks.
Vene inforünnaku tagasilöömiseks taastas Gruusia esiteks infokanalid läände, tõrjus Vene küberrünnaku ning asus läände toimetama ingliskeelset informatsiooni toimuvast. Seda tehes seadis Gruusia sisse avatud ja kiire suhtlemise, näiteks toimetas Gruusiasse teisi ajakirjanikke ning lõi neile maksimaalse tegutsemisvabaduse. Venemaa alahindas seda tegurit ning hoidis välisajakirjandust konfliktitsoonist eemal ning suhtles ka ise minimaalselt.
Selle tulemusena sai maailm esiteks infot selle kohta, mis Gruusias tegelikult toimub, teiseks tekkisid läänel tugevad kahtlused Venemaa motiivide suhtes. Tööle hakkas Gruusia esitatud arhetüüpne skeem Taaveti ja Koljati võitlusest ehk väikese võitlusest suurega. See tekitas maailmas sümpaatiat ning aitas infosõda kallutada Gruusia kasuks.
Kaja hoiab kursis kommunikatsiooniuudistega nii Eestist kui välismaalt. Igas ajakirjanumbris on fookusteema, mis avab põhjalikumalt mõnd kommunikatsioonivaldkonna tahku.
Ajakiri on suunatud kommunikatsioonivaldkonnas tegutsevatele spetsialistidele ning kõigile, kellele suhtekorraldus huvi pakub.
