MART LAAR: Kui ajaks selja sirgu
Nii on Vene propagandamasinale vaid hoogu antud. Sest kui me ise oma ajaloost ei räägi, teevad seda teised.
Valitsuse suutmatus julgustas ka Rein Ruutsood tulema Eesti Päevalehes (12.8.) välja hiiliva, punase restitutsiooni vaimust kantud artikliga, mille kiiluvees on liikunud muidu selge mõtlemisega Kaur Kender.
Ruutsoo kuulutab 1944. aasta vastupanu “tarbetuks avantüüriks”. See jt räiged väljendid tulid kuidagi tuttavad ette. Ja tõesti, tasub vaid ette võtta E. Martinsoni jt kommunistlike ajaloovõltsijate teosed, kui neist samad sõnad vastu vaatavad.
Seetõttu võib Ruutsoole üksnes jõudu soovida. Pole raske ette näha, mis nõukogude Eesti rehabiliteerimisel ees seisab. Vares-Barbarus, Andresen, Kruus, Ruus, Allik jt oma riigi reetnud tegelased on Pätsu kõrval juba muutunud puhasteks poisteks. Peagi avastame, et “Erna” salka kuulusid natsid ja Kautlas inimesi elusalt põletanud hävituspataljonlased hoidsid rahu.
Kuigi ma ei pea erinevalt Ruutsoost end kuidagi Sinimägede kangelassaaga rajajaks, koostasin tõesti juba 1982. aastal sellest omakirjastusliku ülevaate. Kirjutasin, et oma võitlusega tõestasid eesti sõdurid Eesti “kindlat tahet mitte kuuluda N Liidu koosseisu ja et selles suhtes oli 1944. aasta “hüvituseks 1939. ja 1940. aasta” eest.
Samal seisukohal olen praegu. Tegelikult on tollastel seisukohtadel ka Ruutsoo. Me oleme lihtsalt elus erinevaid valikuid teinud. Mina ei astunud komparteisse, tema astus. Mina pean 1944 Eesti eest võidelnuid vabadusvõitlejateks, Ruutsoo mitte. Need vahed ei tee mind Ruutsoost paremaks ega halvemaks.
Ajalugu olekseid ei tunnista
Pealegi ajalugu meie erinevad arvamused ei huvita. Ajalooline tõde toetub faktidele. Ning faktide vastu on Ruutsoo ja Kender kõvasti eksinud. Ruutsoo patustab ka loogikaga. Nii kuulutab ta ühe hingetõmbega sõjalise vastupanu 1939–40 võimatuks ning teise hingetõmbega, et Sinimägede heroiseerimine on suitsukate 1940. aasta reetmistele. Päts tegi ju seda, mida Ruutsoo tahtis, miks teda siis reeturiks sõimata? 1939. aasta sõjalise vastupanu mõttetust pole keegi vähemalt seni suutnud tõestada, nii nagu paraku ka vastupidist.
Kender ei usu, et Uluotsa üleskutsel ajasid eesti mehed (Ruutsoo hinnangul 40 000) juuditapjate mundri selga selleks, et oma maa eest seista. Esiteks ei kutsunud Uluots kedagi Waffen-SS-i. Teiseks ei kuulunud rõhuv enamus Punaarmee vastu võidelnud eestlastest Waffen-SS-i.
Arhiiviandmete alusel võeti Waffen-SS-i 1944. aasta märtsist septembrini 13 732 meest, mis moodustab saksa mundris võidelnud ca 70 000 mehest vähem kui viiendiku. Nendestki polnud peaaegu keegi astunud Waffen-SS-i vabatahtlikult, vaid olid mobiliseeritud või üksustena liidetud. Nürnbergi protsessil tehti vabatahtlike ja mobiliseeritute vahel põhimõttelist vahet. Miks aga eestlased Uluotsa üleskutsele vastasid, siis mitte ainult mälestused, vaid ka arhiividokumendid kinnitavad, et just selleks, et oma maa eest seista.
Ruutsoo kirjutab, et Saksa armee koosseisus sõdimine jättis Eesti ilma sümpaatiast Läänes. Võib küsida, mis kasu Eestil 1944 meid Jaltas maha müünud Lääne sümpaatiast küll olla võinuks? Mis puutub sõjajärgsesse aega, siis seal avaldas vastupanu pigem positiivset mõju. Läänes anti eesti sõduritele oma veteranidega võrdne ehk vabadusvõitleja staatus, mida vene propaganda ja Ruutsoo teadlikkusest ning Kender teadmatusest nüüd neilt ära võtta püüavad.
1944 relva haaranud meestel polnud meile praegu teada faktidest sooja ega külma. Ega nad tahtnud sõtta minna. Aga kui neil oli valida, kas lasta maale 1940–41 Eesti verre uputanud Punaarmee, astuti ühemõttelise selgusega vaenlasele vastu. Mis mundris, oli teisejärguline. Ehk nagu soomepoiss Vello Salo ütleb: sõbrad võisid meil tollal ju valed olla, kuid vaenlane oli kahtlematult õige.
Me ei saa oma ajalugu kirjutada ei sinimustvalgelt, veel vähem Ruutsoo pakutud mustvalgelt, mis otsekui sunniks meid valima natside ja kommunistide vahel. Pidades 1944. aastal Eestit kaitsnud mehi vabadusvõitlejateks, ei tähenda see Vene väkke mobiliseeritud eesti meeste kurjategijaks kuulutamist.
Masohhistlik alaväärsushoog
Aeg-ajalt käib eesti haritlaskonnast üle kollektiivne masohhistlik alaväärsushoog. Selle mõjul üritame ajaloost maha tõmmata kõik hetked, mil oma õiguse eest välja astusime. Eesti ajalugu on aga kandnud nii vastupanu kui ka kompromiss. Tagantjärele on hea tark olla ning väita, et muistne vabadusvõitlus, Jüriöö ülestõus ja 1944. aasta katse taastada Eesti iseseisvus olid läbikukkunud avantüürid, Vabadussõda ja “laulev revolutsioon” aga mõistlikud ettevõtmised. Sellise loogikaga elades tuleks meil rahvusena pigem kohe surilina ümber võtta ja kalmistu poole teele asuda.
1944 mindi Narva all tulle sama heade või halbade põhjendustega kui samal tandril 1918. Vaid vabaduse eest igas olukorras kõike välja pannes on lootust see kätte võidelda. Nimetada seda “pikantseks avantüüriks” on mitte ainult loll, vaid alatu. “Pikantseks” ei söandanud tuhandete surmaminekut nimetada isegi nõukogude ajaloolased.
