Link kopeeritud!

MART LAAR: No Reforms?

 (79)

Maailmast ja Eestist viimasel ajal kostvad majandusuudised tekitavad muret ka selliste inimeste seas, kes nende vastu tavaolukorras huvi ei tunne.

Praegust olukorda on korduvalt võrreldud 1929. aasta Wall Streeti kokkuvarisemisest alanud suure depressiooniga.

Tollase meenutamine peaks maailma praeguse kapitalismi surma ning riikliku sekkumise ülimust kuulutava hoiaku taustal sedalaadi sammude eest tegelikult hoopis hoiatama. Sest nagu viimasel aastakümnel avaldatud uuringutulemused osutavad, ei tekkinud 1930. aastatel kogu maailma haaranud majanduskriis mitte börsikrahhist, vaid sellele järgnenud valitsuste sekkumisest majandusse. Just need sammud, millest eriti laastava mõju omandas protektsionism, viisid maailma majanduse pikaajalisse depressiooni.

Nii võib see ka praegu minna. Osalt on selles süüdi olnud needsamad valitsused, unustades, et turumajandus ei saa toimida iseenesest, vaid kindlate reeglite järgi, mida kehtestab ja mille järgimist tagab valitsus. Kuigi seda on kinnitanud kõik juhtivad turumajanduse teoreetikud alates Adam Smithist ja lõpetades Hernando de Sotoga, leiti mõnel pool, et valitsuse roll turumajanduses on vaid toimuvat kõrvalt vaadata. Sellest ekslikust hoiakust on aga veel rumalam vajuda teise äärmusse ning tõsta riigi roll majanduses määravaks. 

Ohtlik kokteil

Eeltoodut kinnitab ka areng taas­iseseisvunud Eestis. Eesti poleks suutnud sedavõrd edukalt turumajandusele üle minna, kui selle taga poleks seisnud valitsuse üsna karmikäeline poliitika reeglite kehtestamisel ning nende järgimise tagamisel. Tuletagem meelde kas või 1992. ja 1993. aasta panganduskriisi lahendusi. Erastamine ning paljud teised reformid tehti tugevat riiklikku sundi kasutades. Kõik see aitas Eesti majandusel kasvada kiiremini, kui seda suutis teha ükski teine üleminekumajandus.

Samal teemal:

Edu põhjustas Eestis paraku ülemäärast optimismi. Tekkis arvamus, et reformide aeg on möödas, valitsusel polegi enam midagi teha. Valdavaks muutus see arusaam parem- ja vasakliberaalseid erakondi ühendava KeRe koalitsiooni tekke järel. Tagantjärele vaadates tegi Eesti nimetatud aastatel mitu põhimõttelist viga, mille eest praegu kallilt maksame.

Esimene neist oli loobumine otsustavast tegutsemisest, et 2007. aastal eurole üle minna. 2007. aastal jäi see meist vaid 0,3% inflatsioonipunkti kaugusele! Selle saavutamine oleks olnud võimalik, kui tollane valitsus oleks söandanud otsustavalt tegutseda. Peaminister Ansipi tollane seisukoht „Mina pole nõus ohverdama kiiret majanduskasvu inflatsiooni alandamiseks” on osutunud rängaks veaks.

Teiseks põimusid „topeltliberaalses” valitsuses õnnetul kombel ettepanekud, mis normaalses olukorras üksteist välistavad. Parempoolsed valitsused tavaliselt langetavad makse ning vasakpoolsed tõstavad sotsiaalkulutusi. Nüüd asuti mõlemat korraga tegema. See segas kokku ülimalt ohtliku kokteili, mille tekitatud peavalust pole Eesti siiani suutnud üle saada.

Kolmandaks probleemiks oli loobumine igasugustest reformidest, lastes Eestil areneda isevoolu teed. Kurb on vaadata sellest tulenevat Eesti langust mitmetes rahvusvahelistes indeksites. Maailmapanga ärikliimaindeksis kukkus Eesti viis kohta, langedes selgelt tahapoole näiteks Gruusiast. Põhjust ei tasu kau­gelt otsida – kui Gruusia juures seisis samas indeksis pikk loet­­elu­­ reformidest, siis Eesti puhul tõdeti lakooniliselt: „No reforms!”

Ma ei soovi tegeleda süüdlaste otsimise ega poliitilise arvete­klaarimisega. See oleks seda tobedam seepärast, et vähemalt praegust valitsuskoalitsiooni vaadates on kõik selle osapooled tekkinud olukorras ühtviisi süüdlased. Kõigi meie allkirjad on ebarealistlikule alusele tugineva koalitsioonilepingu all, koos oleme asunud seda ka ellu viima. Järelikult peame ka kõik praeguse olukorra eest vastutama. Vastutus eeldab aga vigade ausat ning avalikku tunnistamist.  

Moratoorium maksudele

Mida siis teha? Üksikute väiksemate sammude kõrval tuleks leida jõudu keskenduda kõige olulisematele küsimustele. Tooksin neist välja viis punkti.

Loe veel

Peamiseks eesmärgiks tuleb Eestil seada eurole üleminek hiljemalt 2011. aastal. Sellele tuleb allutada kõik muu. Selleks tuleb seista eelarve tasakaalu eest, võttes endale selge kohustuse mitte tõsta selle saavutamiseks makse. Kui Eesti seda eesmärki ei saavuta, võivad tagajärjed olla hullemad, kui seda oma kõige halvemates prognoosides ennustada suudame.  

Teiseks tuleb riik efektiivselt toimima saada. Haldusreformi kaudu suudaks Eesti vähendada bürokraatiat ning teha ruumi ettevõtluse arengule. Avaliku teenistuse reformi kaudu tuleb kaotada kulukad privileegid, muutes riigivalitsemise selgeks ning läbinähtavaks. Riigieelarve tuleb muuta paindlikuks, sidudes selle kaudu makstavad toetused lahti kõikvõimalikest tingimustest, olgu selleks siis keskmise palga kasv või inflatsioon.   

Kolmandaks tuleb panustada ettevõtluskeskkonna parandamisele. Selle eelduseks on mak­su­süsteemi stabiilsus. Ette­võtte tulumaksusüsteemi ei tohi iga aasta muuta, see tuleb kindlalt paika saada. Uute maksude kehtestamisele või olemasolevate tõstmisele tuleb panna vähemalt mõ­neks ajaks moratoorium. Sama kehtib ka nende langetamise kohta. Vastu tuleb võtta majandusministri ettepanekud toetada eksporti ekspordigarantiide süsteemi kaudu, käivitada tegevuskava „targa raha” toomiseks Eestisse. Selle aasta jooksul tuleb vastu võtta uus töölepinguseadus.    

Neljandaks peab Eesti meeles pidama, et parim majanduspoliitika on tõhus hariduspoliitika. Eesti kõrgharidussüsteem peab orienteeruma kvaliteedile, mitte kvantiteedile.

Viiendaks peab Eesti veel sel aastal langetama otsuse, kust ja kuidas tulevikus energiat saame, mis sisaldab ka otsust tuuma­energeetika kohta. Veelgi kiirem on konkreetsete sammude astumine energiasäästu alal: ehitusnormatiive tuleb muuta selliselt, et järsult saaks vähendada energiakulu.

Tegelikult pole üheski eeltoodud punktis midagi revolutsioonilist. Kuid muret teeb, et riik üritab endiselt pead liiva alla peita ning tõsistest reformidest hoiduda. Peamine on kokkuvõttes siiski see, kas suudame letargiast ärgata ja reaalselt tegutsema asuda.

Mart Laar sai aastal 2006 Cato instituudilt Milton Friedmani preemia.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare