Katastroofi süüdlasteks sobivad nii Läänemere-äärse väikeriigi Ansipi-nimeline peaminister kui ka maailma oma käpa all hoidvad salaorganisatsioonid. Kuidas kellelgi meel ja maitse sätitud on.

Ise olen hariduselt psühholoog, mitte majandusteadlane ega hakka seega siin majanduse-kadunukese surma põhjuseid pakkuma. Küll aga tekitab minus hämmingut mõne turuosalise käitumine, mis sobiks oma mustrilt pigem psühhoterapeudi patsiendile. Jutt käib siinkohal esmajärjekorras pankadest, kelle käitumine meenutab enam paanikas nooruki kui ratsionaalselt mõtleva ärimehe oma.

Viimasel ajal on ajakirjanduses ilmunud mitmeid lugusid, kuidas pangad inimestele igal võimalusel raskemaid laenutingimusi peale suruvad. Mul omalgi juhtus tuttav pangast maksepuhkust paluma, mida lahkelt antigi. Suures kergenduses ununesid ridade vahele peidetud pisitekstid sootuks. Kui kolm kuud oli möödas, nõudis pank ootamatult korraga ligi kakssada tuhat krooni. Loomulikult polnud sellist summat kusagilt võtta ja tuttav palus summa liita oma põhilaenule. Ka sellega oli pank meelsasti nõus. Paraku tähendas see uue lepingu sõlmimist ja sellega kaasnevat võimalust intressi muuta. Seda võimalust pank kohe kasutaski, muutes neljaprotsendise intressi kuue ja pooleseks. Hädaga ei jäänud muud üle kui uute, rängemate tingimustega nõustuda. Pole ju vähenenud sissetuleku tõttu hätta sattunud võlgnik pangaga vaidlemist võimaldavas positsioonis.

Turu nõrgestamine

See muidu banaalne lugu, kuidas tugevamad nõrgematel nahka üle kõrvade tõmbavad, ei väärikski ehk praeguses Eestis erilist tähelepanu, kui selle tagant ei paistaks pankade, meie majanduse mootorite irratsionaalne, et mitte öelda paaniline käitumine. Või kuidas nimetada seda, kui pank sihilikult ja süstemaatiliselt nõrgestab turgu, millest sõltub tema järgneva kolmekümne aasta kasumi-kahjumi suurus.

Muidugi paneb langev euribor pangahärrade suu vett jooksma ja vaheprotsentide „kinkimine” laenuvõtjale tundub andunud kapitalistile kindlasti „pärlite sigade ette loopimisena”. Eelistatakse püüda nina ees sätendavat münti, mitte hoolitseda pikaajalise sissetuleku eest.

Jääb mulje, et selle asemel et läbimõeldult tegeleda probleemiga, kuidas välja antud pikaajalised laenud kogu laenuperioodi jooksul kõige paremini töötaks, tegeldakse mingi asendustegevusega, mis seisneb üksikute õnnetute käest viimase sendi kiskumises, mis võib küll vaese laenaja elu hävitada, aga vaevalt et pangale erilist pikaajalist kasu toob. Selline käitumine meenutab firmat, kes keelab rasketel aegadel töötajatel kontoris kohvi keeta – ehk selleks, et mitte tegeleda tegeliku probleemiga, peidetakse oma pea pseudoprobleemide-pseudolahenduste labürinti –, või kõrtsmikku, kes vaesel ajal hakkab klientidele kehvemat rooga pakkuma, lootes nii raha kokku hoida ja kitsikusest üle saada.

Nagu ennist mainisin, pole ma majandusteadlane ja ilmselt seetõttu jääb mulle mõistetamatuks, miks annavad pangad kolmekümneaastaseid laene meeleldi buumi tipus, kus tagatised on alati üle hinnatud ja tõenäosus, et tagatise hind laenuperioodil langeb, on lähedane sajale protsendile. Samal ajal vaadatakse prae­gu soodsahinnalist kinnisvaratagatist pakkuvat laenuküsijat nagu pidalitõbist. Praeguste hindade languspotentsiaal on kindlasti mitu korda väiksem paari aasta tagustest ulmearvudest.

Kriisist pole pääsu

Rahandus on väga õrn süsteem. Barry Eichengreen California Berkeley ülikoolist ja Michael Brodo Rutgersi ülikoolist on identifitseerinud 139 finants­krii­si aastatel 1973–1997. 44 neist toimusid arenenud riikides (The Economist, 1.3.2009).

Nagu siit näha, ei ole kriis mingi haruldus ja Eestis tavaline kolmekümneaastane eluasemelaen hõlmab endas suure tõenäosusega õige mitut kriisi. Siit teen mina järelduse, et pankadele oli saabuv olukord vägagi hästi teada. Ei ole ju pikaajalise laenu taustal mingit tähtsust, kas kriis saabub aasta varem või hiljem. Selle saabumine on aga raudkindel. Kui nüüd pank hakkab praeguste soodsate kinnisvarahindade juures laenata püüdmise asemel hoopis õõnestama olemasolevate klientide jalgealust, siis ei ole enam tegemist ratsionaalse ärimõtlemisega, vaid tegemist on paanikale omase probleemist eemaldumise või isegi selle varjatud eitamisega.

Igatahes kui nad praegust kliendivaenulikku poliitikat jätkavad, pole varsti enam kedagi, kes neile intressi maksaks, ja pankadest kujunevad hiiglaslikud kinnisvarafirmad, kellel lihtsalt ei jätku jõudu tegeleda oma põhitegevusega ehk majanduse vereringe kindlustamisega, mis omakorda toob kaasa majanduse jätkuva lagunemise, et mitte öelda huku.