Avalikkuses sattus koalitsioonileping aga väga terava kriitika alla. Seda isegi koalitsiooni saadikute endi poolt. Kuidagi ei paistnud sealt välja peaministri 15. märtsi sõnad. Peaminister ise aga kinnitas veel juuni alguses, et nii tal kui valitsusel on olemas visioon, kuhu Eesti jõudma peaks. Teatavasti oli veel enne valimisi peaministriparteil arvamus, et Eesti ei vaja suurt narratiivi ning lõpuks leiti see olevat aga hoopis uus Põhjamaa. Valimistel aga keskenduti ikkagi vastandumisele ja hirmutamisele Savisaarega. Oli juba mitu valimist järjest õnnestunud Reformierakonnal just selliselt valimistel saavutada edu ja saavutati ka seekord. Seda kahjuks olukorras, kus pikalt võimul olnud Reformierakonnal muudele ideedele poolehoidu ning valijate veenmiseks jaksu ja ideid enam ei jätkunud.

Urisev kõuts

Täna on Eesti olukorras, kus Euroopa majandustiigrist on saanud pisike nurgas urisev kõuts, kes ei taha midagi kuulda vanadest dogmadest lahti saamisest ega tunnistamast asjaolu, et ajaga tuleb ka endal muutuda. Pigem kükitatakse nurgas ja mõeldakse, et miks enam nii kõrgele majanduskasv ei hüppa kui ennemuistel ning üritatakse ikka veel sarnaste kahekümne aasta taguste edukaks osutunud tegevustega seda saavutada. See meenutab sama, kui veel kakskümend aastat tagasi oli mobiilinduses NMT võrk ning me üritaks ikka ja veel läbi selle võrgu toimetada ning vägisi suruda sealt läbi MMS-I või laadida nendele telefonidele peale uusi APP-e.

Kuhu peaks Eesti liikuma või mis peaks olema meie väikeriigi visioon või tegevuskava? Kas me saame üldse midagi ära teha ning kui kaua see aega võtab? Palju küsimusi on üleval ning vajaks lahendamist koheselt selle asemel, et kustutada ebaõnnestunud valimislubadusi, planeerida eelarveaukude katteid lühiajaliselt aktsiiside tõstmiste teel. Seejuures omamata arusaama, et kütus on majandusele nagu vereringe. Kõik valdkonnad sõltuvad sellest. Tõuseb kütusehind, tõusevad ka kõik muud teenused ja tooted. Kuna ettevõtjal jääb selle tõttu vabasid vahendeid vähemaks, et tasu oodata ka kiiret palgakasvu ning seega ei saa kasvada ka Eesti inimese sissetulekud.

Kaugem eesmärk

Valitsus ja valitsejad saavad teha aga palju, et olukord oleks teistsugune. Alustada saab väikestest asjadest, kuid eesmärk peab olema kaugem. Kaugem kui üks eelarve aasta või kaugem kui üks valitsemiseperiood neli aastat.  Koostada on vaja tegevuskava ning seada kindel eesmärk näiteks aastaks 2030 või kaugemalegi. Kaardistada olukord ning võimalused ning hakata sinna poole liikuma. Eesti vajab pikemat visiooni, et valitsuste vahetudes põhieesmärk vastas suunda ei liiguks. Selliseks eesmärgiks saab olla ainult midagi suurt, mitte päevapoliitiline kõrvalpõige.

Väiksel riigil nagu Eesti on valikuid iseenesest vähe, kuid väiksuse tõttu on juba kord eesmärgistatud idée realiseermine kiirem ja efektsem. Praegust olukorda hinnates on meil ehk kaks suuremat võimalust, et reaalselt Eesti  majandusime taastuks või siis hakkaks aktiivsemalt üles mäge liikuma ning Eesti elanike sissetulekud kasvaksid. Seda mitte kohe homme aga ehk ränga töö tulemusel juba kolme- nelja aasta pärast. Eelkõige on aga vaja ränka töötahet ja võimekaid isiksusi seda vedama. Tänaste juhtide seas neid palju kahjuks ei leidu. Samas olukord ei ole päris lootusetu ning korraliku koalitsiooni moodustamisel on ehk algus võimalik teha küll ka juba 2015.aastal.

Põllumajandus ja turism

Meie riigi kaks olulist võimalust on omavahel osaliselt seotud: põllumajandus ja sellega seotud tootmine ning turismisektor. Kui esimese puhul on EL kuulumisel palju reegleid ja normatiivne, siis teise puhul on pigem just palju võimalusi ja potensiaali. Samas on mõlemad veel aastani 2020 EL projektide kaudu toetatud ning selle ajani on ka Eesti netotulu saaja. Just täna on vaja astuda need kiired sammud selles suunas, et mis hakkab saama peale 2020.aasta toetuste lõppu. Tänane valitsus ega valitsejad selleks valmis ei ole ning ka väga antud teemaga veel ei tegele. Liiga kaugele ulatuv murekoorem.

Toiduainetööstus mitte ainult kasvatamise vaid ka lõppproduktina on kindel Eesti üks võimalustest. Olles looduslikult puhtas vööndis, omades viljakt pinnast ning asudes Lääne ja Ida vahel on meil eeldused antud valdkonnas edukaks osutumisel väga kõrged. Kuna meie koduturg on piiratud ning suhteliselt kitsas siis välisturgudele keskendunud majandusharud suudavad riiki tuua lisaraha ning sellega ka reaalselt kasvatada Eesti inimese ja ettevõtja sissetulekuid. Lisaks on toiduainetööstuse tulevik kindlasti helge, kuna maailmarahvastik kasvab, mitte ei kahane ning toitu kulub iga päev aina enam ning selle eest ollakse valmis ka rohkem maksma. Eesti on läbi ajaloo suutnud pakkuda nii kvaliteeti kui ka hinda mis ei saa olla kadunud võimalusena ka aastal 2015 ja hiljem.

Aastaid tagasi oli põllumajanduse osatähtsus SKP-st ca 3% ning osakaal tööhõivest 3-4%. Samas on just selle valdkonna areng koos turismisektoriga üks võimalusi ka Eesti regionaalpoliitikale. Seega arvestades põllumajandussektori võimalusi, võiks selle osatähtsus olla mõlemas näitajas tuntavalt suurem. Seda enam, et selle valdkonna töökohad ei asu kõik pealinna regioonis ning see jätaks suurema võimaluse ellujäämiseks just maapiirkondadel. Ehk siis eduka tulemi saavutamisel tabaksime kaks kärbest ühe hoobiga.

Teine oluline osa on turismisektor. Majutus ja toitlustussektor on küll ise suhteliselt tööjõumahukas (3,5% tööhõivest 2009.aastal) kuid samas moodustuvad turismi tulud ca 10% SKT. Samuti moodustub turismiteenuse eksport kogu teenuste ekspordist ca 30%. Seega tegemist on vägagi ekspordivõimelise valdkonnaga. Eesti on palju ajaloolist vaatamisväärsust, erinevaid kultuuride segunemisi, kenad rannad ning looduslikke kauneid paiku. Samuti on infrastruktuur pigem keskmine või juba kõrgem ning teenuste kvaliteet suhteliselt hinnatud. Ka selle sektori lisaboonuseks on tihe seotus regionaalse poolega. Lisaks on mõlemas sektoris reaalselt võimalik ka tarkade töökohtade lisandumine ja loomine ka maapiirkondadesse. Just neid mis samuti majanduse kasvuks vaja on.

Pikk arengukava

Kui praegune valitsus pigem oma käikudega antud sektorite kasvule ja arengule kahju teeb, siis vaja oleks vastupidist. Valitsejad peaksid koostama pikale ulatuva arengukava koos tegevuskavaga. Selle edukaks toimimiseks on vaja aasta aastalt liikuda kindla eesmägiga lõpp eesmärgi poole. Valitsused saavad oma tegevustega pigem teha kõik muudatused maksudes ja teenustes just antud valdkondi prioritiseerides. Kindel on Eesti väiksust arvestades see, et kui me tahame keskenduda kõikidele valdkondadele, mida on sadu, siis edu ei saavutata üheski. Valida tuleks pririteetseteks mõned ning teiste sektorite hoovamisel on vaja hoida lihtsat joont: vähe takistada, kuid prioriteedid seada mujale.

Mõlema eelnimetatud valdkonna kasuks räägib ka Eesti suhteliselt arenenud IT sektor. See viimane oleks meie riigi kolmas tugisammas ning meil oleks teineteist täiendavad kolm kindla eesmärgiga ning tegevuskavaga ekspordile suunatud sektorit. Sellisel juhul võiksime ka tulevikus loota sissetulekute kasvule, rahvastiku juurdekasvule ning talentide ja ka muidu teiste toredate kodumaalaste tagasipöördumisele Eestisse.

Kui meil jätkub aga sihitu valitsemine, kus puuduvad kaugemad eesmärgid või oskused neid üles noppida, jätkub väljavool parema elu otsinguteks endiselt. Meie riigis maksumasjate arv väheneb, sellega vähenevad ka võimalused ning kasvupotentsiaal. Meil riigis tegeletakse aina enam tagajärgede likvideerimisega, kusjuures iga korraga läheb see aina raskemaks. Seda põhjusel, kuna vahendeid riigikassas iga aastaga jääb aina vähemaks ning bürokraatia aina kasvab selle tõttu, et kontolli vajadus suureneb. Kontrolli vajadus aga suureneb selle tõttu, et riik kehtestab uusi nõudmisi ja tingimusi, et sellelt vaeselt maksumaksjalt kes siia jäänud on, ikka maksurahad süsteemide ülalpidamiseks kätte saada. Tõstetakse makse, kehtestatakse uusi või kõrgemaid riigilõive ning majandus kas tarbimise toel teeb pisikese ühe protsendise tõusu üles, või seisab hoopis paigal.  Arengust ei saa sellisel juhul sosistadagi.

Mingit uut majandusimet sellise valitsmisega ei saavuta. Selleks, et riigis midagi arengu moodi taas juhtuma hakkaks, peavad pikalt võimul olijad unustama idanenud dogmad, oma erakonna ja kamraadide heaolu ning hakkama kõvasti tööd rassima Eesti riigi ning tema rahva hüvanguks. Tõonäoliselt peame seda veel aastaid ootama sest tänastes valitsejates ei näi kuskilt uut hingamist ja suurte eesmärkide püstitamist tulevat. Lootus küll sureb viimasena, kuid seda rohkem ja raskemaks jääb kahjuks  nende tööpõld, kes tulevikus selle enda õlule saavad. Selleks aga tuleb meil kõigil täiel rinnal valimis olla ning võimaluse avanedes ka see vastu võtta. Töö ei karda tegijat!