Märt Meesak: Salastame Eesti Vabariigi!
Erakondade rahastamise järelvalve komisjoni (ERJK) viimasel istungil otsustas komisjon häältega kuus kahe vastu, et kõik komisjoni poolsed haldusaktid salastatakse kuni kaebetähtaja möödumiseni või kohtu poolt asjas lõpliku lahendi tegemiseni. Iseeneneset nagu kõrvalt vaadates ehk normaalne käik, kuid tegelikkuses ei midagi muud kui meie Eesti riigis juba viimase rohkem kui kümnend levinud järjekordne käekiri kus salastatakse kõik mida üldse võimalik salastada saaks.
Põhiliseks otsuse aluseks sai asjaolu, et komisjon ei tohiks seada oma otsustega halba valgusesse otsuse avalikustamisega ettekirjutuse saanud eelkõige juriidilist (erakond) või valimistel kandideerinud isikut. Siiski aga on erakonnaseaduse alusel just antud komisjonil järgnevad ülesanded: §1210(1) „Erakondade rahastamise järelevalve komisjon kontrollib, kas erakond, valimisliit ja üksikkandidaat järgivad käesolevas seaduses sätestatud nõudeid." ja § 1211alalõigud annavad komisjonile ülesande eksimuste tuvastamisel teha ettekirjutusi või nõuda § 1212sunniraha või viiviseid.
Elltoodust lähtuvalt on kummaline, et komisjon saaks kahjustada ettekirjutuse saajat, kui antud otsus on langetatud ja komisjoni poolt eksimus tuvastatud. Seda enam, et erakonnaseaduse § 1213. saab ettekirjutuse saaja pöörduda kohtusse: „Kui erakond, erakonna nimekirjas kandideerinud isik, valimisliit või üksikkandidaat leiab, et erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ettekirjutusega rikutakse tema õigusi, võib ta pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras kohtusse."
Nõutav läbipaistvus
Erakonnad on avaliku võimu teostavad ühendused. Nende rahastamine peab olema läbipaistev, arusaadav ning üheselt mõistetav. ERJK töövaldkond ongi anda hinnanguid, kas erakonnad on käitunud avatult, vastavalt headele tavadele ning reeglitele. Kui komisjoni kolleegium leieba, et see nii pole olnud, peaks olema avalikkusel õigus ka seda teada saada. Seda ajal, kui komisjon antud seisukoha kujundas, mitte aastaid hiljem.
Selle otsusega jääb nüüd komisjoni haldusakti sisu salajaseks kuni kohtu lahendini, mis võib tulla mitu aatat hiljem. Seega on selleks ajaks avalik huvi kas otseselt kadunud või siis vähenenud. Võib tekkida olukord, kus haldusakti sisu võib tänu avalikkusele muuta nii haldusakti saaja käitumist paremusele või avalikkuse teadlikust akti saanud ühenduse/ liikme suhtes.
Komisjoni töö on sellega lõppenud kui haldusakt on tehtud ja see kätte toimetatud ettekirjutuse saanud isikule ning üle jääks ainult veel vajadusel kohtus komisjoni seisukohti kaitsta. See ei muuda enam asjaolusid kui komisjon on antud otsusele jõudnud ning ettekirjutuse teinud. Seda ei tehta kellegi suvast, vaid komisjonile kättesaadavate materjalide põhjal. Siit võib järeldada, et komisjoni poolne haldusakt ei saa kahjustada ettekirjutuse saanud isikut. See on kaalutletud otsus erakonnaseadusest tuleneva ülesande täitmisel ERJK poolt.
Antud komisjon on kutsutud ellu avalikust huvist lähtuvalt. Erakonnad või valimistel kandideerijad on juba kandideerimisega andnud ennast avalikkuse tähelepanu alla ning neile rakendub ka kõrgendatud avalik huvi. Tegemist on isikute või erakonnaga kes püüdleb valijate häältele ehk usaldusele ning selle kaudu on avaldanud soovi avalikkust ehk riiki valitseda. Selleks, et riigivalitsejate tegevused peaksid olema võimalikult salastatud ei ole mingit alust.
Levinud muster
Samas on antud käitumismuster olnud tavapärane tegevus viimasel ajal just eriti riigiametitele. Lähi- minevikust tulevad meelde VEB-fond, Riigikogu komisjonide istungite salvestused, erinevate riigiasutuste ja riigiettevõtete otsused, erakondade tagatoad ja palju muud sarnast.
Ammusest ajast tuleb aga meelde eestlase igipõline eesrindlikkus. Seda tehti juba Nõukogude ajal, kui ametnikud ikka kasutasid ära sõna „võib" alati täiemahulisena igasuguste normide täitmisel ja kehtestamisel. Mitte väga kaugel pole ka tegevused Euroopa Liidu direktiividega. Mäletame kõik kuidas väikesed maapoed ja pereärid pidid uksed sulgema, kuna ametnikud tahtsid ikka võimalikult rohkem ära kasutada seda „õigust" nõudeid kehtestada.
Kokkuvõtvalt aga tekib ikka ja jälle selliste salastamiste ja peitmistega küsimus, et kellele see Eesti riik siis meil ikkagi on. Kas tema kodanikele, et teada saada mis riigis toimub või valitsejatele, et varjata kõike mida ja miks nad teevad. Kui vastuseks on see viimane variant, ehk tasuks siis salastada ka Eesti Vabariik kui selline nähtus, kuna mõni võib selle olemust valesti tõlgendada.
Kui aga esimene variant, tasuks ometi riigiasutustel pöörata näoga rahva poole, et niigi rahvast võõrdunud võimu neile tagasi lähemale ja arusaadavamaks tuua. Eesti Vabaerakonnal on selles valdkonnas kahjuks tööd ikka veel palju teha ning antud avalikustamise ettepanek Eesti Vabaerakonna esindaja poolt ERJK ei läinud küll seekord läbi. Siiski ei ole lootus päriselt sellega veel kadunud ja on lootust veel riik rahvale kunagi tagasi anda. Oli teada, et see ei saa olema kerge ülesanne.
