Märt Meesak Vabaerakonnast: parteide liikmed on laisad maksjad või vaesed ega ole nõus oma erakonda rahaliselt panustama
Analüüsides Riigikogu erakondade I kvartali andmed, joonistub välja selge erinevus kartellierakondade ja Vabaerakonna vahel. Juba aastaid on kartellierakonnad majandanud pigem võlgu ja sõltudes riigipoolsest toetusest.
Esimese kvartali iga kuu sai riigieelarvest Reformierakond 133 977 eurot, Keskerakond 120 579 eurot, SDE 66 988 eurot, IRL 62 522 eurot, EKRE 31 261 eurot ja Vabaerakond 35 727 eurot toetust. Erakondade vahed on iga kuu mitmekordsed.
Avalikest allikatest erakondade rahastamise protsent oli 2014. aastal (OECD 14.02.2016 andmed Delfist) Eestis 79%. Oleme Soome ja Rootsiga samal pulgal, mõlemal oli see 75%. Kaugele maha jääme aga Norrast 67% ja veelgi kaugemale Hollandi ja Ühendkuningriigi 35 protsendist. See ei ole aga ainuke näitaja mida arvestada.
Riiklik toetuse osas elaniku kohta on Eesti esirinnas. 2016. aasta riigieelarvest kulub erakondadele 5,4 miljonit eurot. Aga nõrk on erakonna liikmete enda panus liikmemaksude tasumisel.
Vabaerakond kogus 2014 aastal üle Eesti pea 4000 allkirja erakondade rahastamise poole võrra vähendamise toetuseks. Selle aktsiooni tulem viidi toona ka Riigikogu koosseisule arutamiseks, kuid ei jõudnud komisjonist kaugemale. Ka 2015. aasta kevadistel koalitsiooniläbirääkimistel hoidis Vabaerakond teema kuuma, kuid teised erakonnad ei võtnud seda käiku.
Miks Vabaerakond on jäänud sooviga tegeleda rahastamise teemaga üksi, tuleb otsida teistest näitajatest. Esimene oluline näitaja on kindlasti erakondade pikaajalised võlad. Ehk siis harjumus planeerida valimiskampaania eelarve lõhki, et arved tasutakse hiljem riigipoolsete toetuste laekumisel. Nii kujunevad valimised pigem erakondade majanduslikeks päästmisoperatsioonideks kui reaalseks ideede võistluseks.
Kampaania edukusest sõltub järgmise nelja aasta riigipoolne toetus, mida enam kohti, seda enam raha. Valimiste eelne tegevus planeeritakse nagu ettevõtetes: mida enam sisse paned, seda enam on hiljem saab riigieelarvest tuluna tagasi. Erakondade tegevus on üpris hämmastav, kuidagi ei ole see mittetulunduslik, siin on kindlad ärilised niidid sees.
Mitmel erakonnal ei ole aastataguste valimistega võetud kohustused senini tasutud. Mitme arve tähtajad ületanud juba aasta või rohkem. Ettevõtjad on erakondi laenuga sarnaselt krediteerinud - mis ei ole ega tohi olla normaalne ja lubatud. Mitmel juhul on kaudselt tegu lühiajalise laenuga, kuna maksetähtajast pole kinni peetud ja tegelikult erakond on ise ka teadnud, et rahaseis sellest kinni pidada ei luba. Erakonnad on teinud otsused teadlikult ning seda võiks tõlgendada pahatahtlikkusega teenust osutanud ettevõtjate suhtes.
Teine tõendus riigieelarve raha olulisusest ja sellest kinni hoidmiseks tuleb järjest rohkem avalikuks. Pole lihtne kaasata eraisikute toetusi kui ettevõtjate toetused erakondadele on keelatud. Samas on varjatud või küsimusi tekitanud rahastusi läbi ametikohtade ning riigiettevõtete. Olgu avaliku raha kuritarvitamine omavalitsuse eelarvest Tallinna näitel või Tallinna Sadamaga seotu. Küsimusi on jätnud ka varasemad teemad Eesti Raudtee või hoopis Autorollo poolelt.
Suurim murekoht on aga erakondade liikmemaksudega. Erakonnad on paisunud suurteks ning liikmemaksude tasumine ei ole eeskujulik. Liikmed on kas laisad maksjad või vaesed ja ei ole nõus oma erakonda rahaliselt panustama. Maailmavaatele on liikmeskonna suuruse järgi palju toetajaid, kuid sellega panustamine ka tihti piirdub.
Vabaerakonna ja peaministripartei Reformierakonna liikmemaksu tasu ühe liikme kohta erines esimeses kvartalis kümnekordselt. Vabaerakondlane maksis 3,34 eurot erakonnale liikmemaksu ja viisteist korda suurema liikmeskonnaga Reformierakonna liige ainult 32 senti kuus. Need olid kõige suuremad käärid Riigikogu erakondade liikmemaksulaekumise vahel. Suhteliselt lähedal peaministriparteile oli ka EKRE - 37 senti liikme kohta. IRL liige maksis 72 senti; SDE liige 1,28 eurot ja keskerakondlane 1,48 eurot. Vabaerakondlane on olnud keskerakondlasest kaks korda heldem.
Eelneva põhjal tuleb erakondade rahastamine kokku võtta suhteliselt mustades toonides. Administratsiooniparteid on riigitoetusest sõltuvuses, nende liikmed ei panusta erakonna maailmavaatesse oma rahaga ning valimiskampaaniaid tehakse vastutustundetult, üle oma võimete. Vabaerakond on algatanud praeguses Riigikogu koosseisus mitu algatust, et selliseid tendentse vähendada. Alustada tuleb kindlasti riigi poolse raha vähendamisest, et erakondadel oleks ka endal huvi liikmemaksu koguda ja üle võimete valimiskampaaniaid mitte planeerida.
