Sotsiaaldemokraadid soovivad eesti keele valdamise taset gümnaasiumis parandada ja tõsta see keeleoskustasemete rahvusvahelises süsteemis kõrgeimale võimalikule astmele (C1).

Seda ei saavuta üleöö, keeleoskust kapaga pähe ei kalla. Tuleb meeles pidada, et eesti keelt ei õpetata mitte ainult keeletunnis, vaid riigikeeles tuleb omandada sisult mahukaid Eesti-keskseid õppeaineid koos vastava sõnavara ja aine eestimeelse arengulooga. Kuidas muidu õpetada eesti kirjandust, ajalugu, ühiskonnaõpetust, geograafiat?

Praegu on Eestis 59 vene õppekeelega põhikooli ja neist vaid kaheksas(!) omandavad õpilased 1000-tunnise kursuse järel eesti keele rahuldaval tasemel (B1). Midagi on viltu, eks ole? Vaid ligi pool vene õppekeelega koolide õpetajaist valdab eesti keelt nõutaval tasemel (C1). Midagi on viltu, eks ole? Enne Teist maailmasõda olid Eestis kasutusel teisekeelsetele õpilastele kohandatud õpikud, praegu neid pole. Midagi on viltu, eks ole?     

Poliitiline siht - riigikeelne gümnaasium - on maha märgitud aastal 1993. Siht on poliitiline, teerada selleni jõudmiseks pedagoogiline. Seda on oluline meeles pidada! Vähe on abi kisakõridest, kes raja kõrvalt sõjakaid hüüdlauseid kuulda lasevad. Keda nad hirmutavad - ikka iseennast peamiselt.

Kolm asja aitab meid sihini: pedagoogilised oskused ehk kogenud õpetajad, nutikas õppevara ehk arusaadavad õpikud ka neile noortele inimestele, kelle emakeel ei ole eesti keel, ja mis kõige tähtsam - nende noorte inimeste, meie kaasmaalaste, kasvõi kasingi huvi eesti keele omandamise vastu.

On's see idealistlik? Kindlasti mitte! Sotsiaaldemokraatide plaan näeb ette tulemuslikku keeleõpet alates lasteaiast, õpetajate koolitamist reaalsete vajadustega toimetulekuks, õpilasi köitva õppevara arendamist ning koolijuhtide vastutuse suurendamist oma kooli õpikeskkonna kujundamisel.

2. Urmas Sutrop väidab, et sotsiaaldemokraadid kavatsevad kaotada keeleinspektsiooni. Tegelikkus on vastupidine.

Sotsiaaldemokraadid soovivad keeleinspektsiooni ümber kujundada Keeleametiks ja laiendada tema volitusi keelepoliitikat kujundavaks, riigikeeleõpet korraldavaks ja keeleseaduse täitmist jälgivaks ametkonnaks.

Mäluvärskenduseks tuleb tõdeda, et kunagine Keeleamet degradeeriti inspektsiooniks koos tegevusvaldkondade märkimisväärse ahendamisega aastal 1996, mil ministriks oli lugupeetud Jaak Aaviksoo. Toona päästis vaid avalikkuse surve Keeleameti täielikust likvideerimisest.

3. Urmas Sutrop väidab, et sotsiaaldemokraadid kavatsevad loobuda riigikeele tööalastest oskusnõuetest. Tegelikkus on vastupidine.

Urmas Sutrop nähtavasti ei tea, et eelmise valitsuse (RE+IRL) algatatud ja käesoleva aasta 1. jaanuaril jõustunud Karistusseadustiku muudatused sätestavad väärteona olukorra, kus tööandja jätab töötaja suhtes keeleoskusnõude rakendamata. Väärteoks on nii see, kui tööandja ei ole töötajale keelenõuet kehtestanud, kui ka juhtum, kus tööandja ei ole suutnud tagada keelenõude täitmist. Seega tööandjal on kohustus suunata töötaja kvaliteetsele keelekursusele.

Lõpetuseks küsin Urmas Sutropilt: mis on Eestile vajalikum - kas hoida kinni näilisusest või tegelda reaalsete teemadega? Ei maksa tõsiseid asju odavaks mängida. Eesti keele õpetamise kvaliteet vene õppekeelega koolis on probleemne. Eestimeelsuse süvendamine vene õppekeelega koolis on probleemne. On edulugusid, muidugi on! Aga vingu on ka. Ving on reaalne probleem, mitte näilisus. Nii et, hea Urmas, selle asemel, et õhuaknale tonti maalida, kutsun aknaid avama, et lasta värsket õhku nii lasteaeda, põhikooli kui gümnaasiumisse! Vähem segregatsiooni, rohkem avatud rahvuslust ja kodanikuriiki nagu ühele Euroopa riigile kohane!