MART MIKK: Motorollerihiired Saturnilt
Viimasel ajal Eestis ringi vaadates süveneb üha enam veendumus, et nemad on pärit Saturnilt. Täpsemalt öeldes mitte planeedilt endalt, vaid seda ümbritsevatelt sadade tuhandete kilomeetrite pikkustelt vöödelt.
Sellisele mõttele viib üha korduv pilt, kuidas käituvad liikluses noored motorollerijuhid. Sõidetakse nii, nagu oleks ees ja kõrval võtta Saturni vöö jagu tühja teed. Autojuhid aga ei pane noori uljaspäid lihtsalt tähele. Tagajärg on kokku võetud kurvas politseistatistikas: tänavu on seitsme kuuga saanud ainuüksi Tallinnas ja Harjumaal surma kuus mootorratturit või motorollerijuhti, mullu ei ühtegi. Tänavu on olnud 64 vigastatut, mullu oli 46 vigastatut. Niisiis on sel aastal viga saanud ligi poole rohkem kahel rattal liiklejaid!
Suur osa õnnetusjuhtumeid on toimunud üsna ühesuguse skeemi järgi. Autojuht sooritab manöövrit ega märka motorollerit. Selle juhil omakorda on vähe liikluses osalemise kogemust ja tema ohutaju hägustab noorusuljus. Noorus ei ole ravitav, see läheb ajapikku ise üle, kuid motorollerijuhid on võimalik teha väga lihtsalt paremini märgatavaks. Suurlinnades võib tihtipeale näha, kuidas nii motorolleri- kui isegi ka mootorrattamehed kannavad helkurveste, ehkki siin kandis võib see mõte esialgu harjumatu tunduda.
Algul võõrastav, siis mõistetav
Kui olin laps, olid turvavööd uued ja huvitavad asjad, mille kinnipanemist pidasid paljud veidruseks ning oma vabaduse piiramiseks. Nüüd kinnitab suurem osa Eesti liiklejaid turvavöö ka tagaistmel. Kui olin nooruk, tundus päevasel ajal tuledega sõitmine kummaline, Riias oli moes sõita isegi öösel parktuledega. Nüüd sõidame ööpäev läbi tulede särades ja kirume neid, kes kustunud pilgul vastu vuravad. Kui mu lapsed olid väiksed, olime turvahälle ja -toole näinud üksnes Soome televisioonist. Nüüd ei tule ükski vastutustundlik vanem selle pealegi, et maimuke võiks autos vabalt ringi ukerdada.
Kõik algatused on kunagi võõrastust tekitanud, seejärel vaikselt omaks võetud ning lõpuks iseenesestmõistetavaks saanud. Üks ühine joon on neil veel: seadusandja on inimeste turvalisuse tõstmiseks kindlat tahet ilmutanud ja varem või hiljem konkreetsete sammudeni jõudnud. Teen ettepaneku, et riigikogu muudaks mopeedijuhtidele, kelle sõiduki töömaht tehnilises passis on alla 50 cm3, kohustuslikuks rahvusvaheliselt kehtestatud turvastandarditele vastava neoonvärvides helkurvesti või -jope kandmise.
Seadusemuudatuse lühiajaline eesmärk on tõsta noorte turvalisust, pikemas perspektiivis aga üles kasvatada motomeeste ja -naiste põlvkond, kes väärtustab turvalisust enam kui tagarattal sõitmist. Võib ju küsida: milleks, igaühe oma asi ju? Rolleriga sõitmine on ühest küljest tõesti iga nooruki vabatahtlikult valitud tee. Teisalt saaksid murelikud lapsevanemad veidi kergemalt hingata ja lõpuks ei maksa unustada avariide teise osapoolena süüdi mõistetute tundeid. Karistus saab kantud, kuid noore inimese elu jääb hingele igaveseks.
Saan suurepäraselt aru, et mootorrataste puhul saab selline algatus olla vaid soovitus. Samas on ka kõige paadunumate chopper’i-meeste seas hulganisti motomatkajaid, kes tõmbavad saju kätte jäädes oma nahkriiete otsa tibukollased vihmakombinesoonid. Eks nemadki peavad stiilile lisaks lugu nii turvalisusest kui ka mugavusest. Vestide kasutamise teema on olnud erialastes foorumites üleval ja saanud arvukalt nii poolt- kui ka vastuargumente. Kõige naljakam kommentaar oli, et helkurvestiga ratturid võib ekslikult segi ajada politseiga! Olgem ausad, selles seigas on kõigi jaoks ju ainult positiivseid külgi: ratturi suhtes ollakse tähelepanelikum, liiklejatele mõjub see distsiplineerivalt ja liikluspolitsei saab pöörata rohkem tähelepanu muudele valupunktidele.
Et mitte jääda vaid sõnadetegijaks, olen juba nädalapäevad Tallinnas sõites kaitseriietuse peal helkurvesti kandnud. Läbin hooaja jooksul mootorrattaga keskeltläbi 10 000 kilomeetrit ja tajun selgelt, et eriti sügisesel hämaral ja vihmasel ajal on tihedas linnaliikluses vestiga sõita oluliselt ohutum. Mul on täiesti ükskõik, kas mind peetakse õppesõitjaks, politseinikuks või teetööliseks – elu ja tervis on tühjast poosist tähtsamad ja kõigil neil, kes peavad mootorrattasõidust lugu selle tegevuse enda pärast, soovitan kindlasti eeskuju järgida. Ja kui helkurvest saab liikluse igapäevaseks osaks, on oma mõtetes Saturni lõpututel ringidel kihutavatel noortel palju turvalisem Eestis liigelda.
