Mart Niineste: aitab komistanu muttatampimisest. Taome toetused kodanikupalgaks
Lugesin uudistest, et ametnikud proovivad vanemapuhkuste korraldust uuendades muuta süsteemi pettuste kindlaks. Kantseliidist eesti keelde tõlgituna tähendab see, et mõeldakse välja mängureeglid, mille järgi kuulub karistamisele inimese igasugune oma algatus end teostada ja selle eest tasu saada toetuse saamise ajal.
Meie sotsiaalsüsteem lihtsalt on põhimõtteliselt neoliberaalne. Ühiskonda pole olemas ning igaüks on oma hädas ise süüdi. Ning süüdlast tuleb ju kuidagi karistada, või kuidas?
Raudselt on toetuse vajaja-taotleja kurikaval puuk, kelle ainukene eesmärk on tublide tööinimeste rahakoti peal pikka liugu lasta. Tahad toetust, et elus püsida? Ela siis täie rauaga, toetus olgu su ainuke sissetulek!
Vast kõige paremini tuleb säärane karistustegevus välja Töötukassal. Võtame ühe tavalise kroonilisest palgavaesest töötaja mõnel ühiskondlikult alaväärtustatud ametikohal. Sellise introvertse mutrikese. Ta teenib kolmekohalist palka. Jäädes koondamisega töötuks ning saades näiteks poole palga jagu hüvitist, kukub ta niigi madal elustandard veel mitu head vaksa allapoole.
Põhimõtteliselt piisab selles suurusjärgus (300-400 eurot) toetusest Tallinnas korterikulude katmiseks ning heal juhul paariks poeskäiguks. Sest turu kõikvõimas ja õiglane käsi on asjad nii seadnud. Ning see on veel kobe toetus.
Kuidas karistada ettevõtlikkust
Ja nii ta elabki pidevalt tööportaale kammides, vastusteta jäävaid elulookirjeldusi saates, kord kuus Töötukassas nägu näidates ja kroonilises puuduses. Ning loeb lehest, et elu on jälle läinud paremaks ja lõbusamaks. Mitu sammu on tal veel astuda depressioonini, mille ajal ei suuda ta mitte midagi enda aitamiseks teha, sest pikk pingeseisund kurnas vaimust viimase välja? Vähe, ma ütlen. Kuid mis siis, kui tema lahkumise põhjus oli läbipõlemine? Sellest välja tulemiseks on vaja aastaks aeg maha võtta.
Läbipõlemissündroomi psühhiaatria veel eraldi tõvena ei tunnista, kuid põleda mõnel alahinnatud tööl läbi, sattuda väljakurnatuna veelgi hullemasse lõksu, siis kui kaugel on depressioon? Liiga lähedal.
Vaata kuidas tahad faktidele – hätta sattudes on keskmine Eesti inimene on seotud kätega ja ninani virtsatünnis. Igasugune inimese enda ettevõtlikus, meie igapäevane oravarattana keerlev mantra, on kuritegu. Jah, just Reformierakonna algatusel on meil raskustesse sattunud ja tuge vajava inimese ettevõtlikust karmilt karistatud.
Tema pangakontole tohib laekuda raha ainult Töötukassast. Mõni jõukam sugulane võib ju tahta tema taskut sajasega turgutada, kuid see läheb arvesse ebaseadusliku lisasissetulekuna. Ning kui mõnikord juhtub inimesel tekkima väike ühekordne tööots, peab ta end selleks päevaks arvelt maha võtma, et siis end uuesti töötuks registreerida. Solgutamine. Põhimõtteliselt on iga lisasissetuleku võimaluse puhuks välja mõeldud eraldi karistus, kui salaja sularahaga sehkendamine välja arvata. Ja kogu meie sotsiaalsüsteem on selline – palju solgutamist pisku pärast. Lausa kutsub end üle kavaldama.
Ausalt ka – lõpetame selle pulli(kaka) ära! Me elame 21. sajandil. Järgmise tööpuuduselaine põhjustavad robotid. Juba praegu on üleilmne varanduslik ebavõrdsus kriitilise piiri ligidal. Üha tõsisemalt räägitakse üle maailma kodanikupalgast. Tingimusteta põhisissetulekust, mis tagab hinge sees püsimise ning millele võib lisa teenida. Ja sellest räägib kapitalistlik maailm!
Selmet toetusevajaja kurba seisu sattunut täiendavalt karistada, võiks ju meie aja ning lähema tuleviku kontekstis hoopis need naljanumbrid, mille nimel inimest solgutatakse ja tema ettevõtlikkust piiratakse, armulikust sotsiaaltoetusest ümber mõtestada vajadusepõhiseks kodanikupalgaks. See on hädapärane põhisissetulek, nagu näitavad numbrid võrreldes elukallidusega. Kõht koriseb, kuid vähemalt on katus pea kohal ning õigus olla ettevõtlik.
Pole ju eriti keeruline välja mõelda ülempiiri, kui palju võib toetuse vajaja toetuse summale seaduslikult lisa teenida, sõltuvalt toetuse enda suuruse ning elukalliduse suhtest. Me ei seadusta sellega süsteemi kuritarvitamist, me lõpetame ära olukorra, kus inimese enda ettevõtlikkus kuulub karistamisele.
Ei, muidugi säilivad konkreetselt Töötukassa toetuste puhul nende ajalised ja mahulised piirangud, kuid vähemalt on inimesel võimalik end tasapisi jalule upitades väärikana tunda kuni ta saab uuesti korraliku rea peale. Ja maksta selle käigus ka pisut makse. Taoline korraldus poleks sõimusõna kommunism, vaid empaatilis-pragmaatilise talupojamõistuse sünnitis.
Me oleme uue probleemi ees, milleks on heitunute ja palgavaeste teine põlvkond, kes lihtsalt ei näe tööle minemisel mõtet. Ning kes pole kasvanud vaakumis, vaid vabas maailmas, kus siinsamas mere taga käivad asjad kordi inimlikumalt. Just heitunud inimesed loevad läbi objektiivi uusi ning musti uudiseid, teevad neist järeldusi, mis mõjutavad nende arusaamu ja valikuid. Ameerika andis maailmale neis küsimustes väärt õppetunni, mis juhtub kui see mass ületab kriitilise piiri. Tark õpib teiste vigadest, loll saab ka kirikus peksa.
