Mart Niineste: Ansambel Parempööre

Sel nädalal toimub kaks Eesti muusika tähtsündmust. Süvamuusikasõpradele Eesti muusika päevad ja levimuusikasõpradele Tallinn Music Week.

Õigupoolest nad kattuvad ja mõned kontserdid tehakse koostöös.

Minul on selle kõige üle ainult hea meel. Moodne muusikasõber tunnistab-eristab ainult head ja halba muusikat, kuid mitte žanri- ja riigipiire. „Elu on läinud paremaks ja elu on läinud lõbusamaks,” vaatan TMW avahommikul aknast välja.

„Elu on läinud paremaks ja elu on läinud lõbusamaks!” vaatab ka Tähtis Poliitik hommikul aknast välja. Ta näeb sadamast lahkuvat laeva, täis noori tööjõus mehi. „Klassivõitluse teravnemine väljendub jalgadega hääletamises, mitte barrikaadides,” peaks väikeriigi sotsiaalse sidususe nappus talle tuska tegema. Kuid tema möönab tõika: „Kellele ei meeldi, mingugi minema – vaba maa, vähem vingumist” ja ironiseerib kohe otsa: „Eks ikka on parem seal, kus meid ei ole!”

Vaesed, sööge kreemikooke

Teel tööle kuulab ta autos ansambli Parempööre kogumikku, millel on tema viimase kahekümne aasta lemmiklood nagu „Mu ema on Margaret Thatcher”, „Vaba turg see ravib haavad”, „Tulumaks tüssab tublisid”, „Omanikud on pühakud”, „Vaesed, sööge kreemikooke (kui leivaraha pole)” ja „Rikkam kui kreeklane”. Ja kaver Vennaskonna palast „Mina – see on riik”.

Kuidas küll tahaks, et Tähtis Poliitik selle plaadi autos välja vahetaks.

Palju palutud. On üks liik inimesi, kes nimetab ennast muusikasõpradeks, kuid keda mina nimetaksin muusikavihkajateks. Peamiselt sellepärast, et nende meelest on kõik, mis tehtud pärast à la Led Zeppelini neljandat albumit, lihtsalt jama ega kuulu arutamisele. Täpselt nii suhtub ka Tähtis Poliitik, kuid mitte ainult muusikasse, vaid ka ellu. Paraku ennekõike ellu.